Helmes. Mulgi murdel on omad eripärad, kuid kuna antud murret on läbi ajaloo räägitud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti piiril, on selles esindatud nii Põhja- kui Lõuna-Eesti peamurde jooni. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Mulgi keel kuulub lõunaeesti keele hulka ning on Eesti põline piirkondlik keel. Murde arendamiseks on loodud Mulgi Kultuuri instituut ning Mulkide Selts. Viimane annab välja igal aastal „Mulkide Almanakki“, kord kuus on Vikerraadios eetris mulgikeelne saade. 2011. aastal läbiviidud rahvaloendusel märkis 9682 inimest end mulgi murde oskajaks. Arvatavasti on mulgi murre kujunenud Sakala hõimumurde baasil ning läbi aja teinud mitmeid muudatusi, omalt poolt on lisandusi andnud geograafiline asend – mõjutused keskmurdest ja läänemurdest. Võrreldes teiste lõunaeesti murretega, on mulgi murde kirjakeel selgesti tuntav, seda enamasti sellest, et ei kasutatud tartukeelset kirjandust. Eriti on tunda
Hiljem pöördub äkitselt konservatiivse vormi poole, siis hakkab esindama tööeestlaslikku rahvuspatriotismi, pärast mida ka Nõukogude võimu – palju ideoloogiate vaheldusi, kuigi laad jääb samaks, nt vahetab „Eesti“ „Stalini“ vastu. August Alle följetonistliku kirjandussituatsiooni ajast pärineb „Lilla elevant“. Ta on tuntuks saanud „Eesti pastoraaliga“. Hendrik Adamsoni tuntuim luuletus „Mulgimaa“ (1919), millest on kujunenud mulgikeelne Mulgimaa hümn. 1920– 30ndatel kirjutab ka kirjakeelset luulet ja proosat, armub oma õpilasse, mis lõpeb kurvalt. Hingelises kriisis leiab pääsetee esperanto keelest, nii et temalt ilmub esperantokeelseid teoseid. Tema haual on roheline esperantistide viisnurk. Tema luulekeel on dünaamiline ja elav. Artur Adson saab tunnustuse kätte valutumalt, sest ta kuulus Siurusse. Adsoni stiil oli voolujoonelisem. Valdavalt kirjutas võru keeles, vähem eestikeelseid tekste
annaabi.ee 
