1100 eKr hakkavad ilmuma täiesti uut tüüpi kinnismuistised (maa küljes kinni olevad muistised, vastand on irgmuistis). Nendeks uut tüüpi muististeks on kindlustatud asulad, mida on leitud Saaremaalt (Kaali, Asva), rannikult (Harjumaalt Irust, Narva lähedalt Joaorust). Kindlustatud asula hõlmas umbes 3500 ruutmeetri suurust maa-ala. Nt Asva puhul piiras asulat muldvall, mille peale oli laotud paekivist tara ning selle peale omakorda puidust tara. Muldvallist seespool asusid palkehitised. Kindlustatud alade teke seostub varanduse (mostly pronksist esemed, loomakari) tekkega. Teine kinnismuistend, mis pronksiajast pärineb, on vanimad põlispõldude jäänused (leitud Tallinna lähedalt Saha-Loost). Põllud olid 20x20m lapid, mida piiras kolme kuni nelja meetri laiune paekivist peenar. Hariti neid põlde adraga, tegemist oli künnipõllundusega. Kasvatati eeskätt otra ja nisu. Kolmandad kinnismuistised on kivikirstkalmed
tähtsusega osa oli võimas peatorn donjon. See oli võitluse ajal viimne vastupanemiskoht ja pelgupaik ning asetses kas linnuse keskel või kõige hädaohtlikumal kohal. Donjon oli mitmekorruseline ja varasemal ajal ka eluruumiks. Hiljem kujunes suuremates linnustes lisaks varem seal asetsenud kõrvalehitistele eluruume sisaldav palas. Väiksemad linnused koosnesid mõnikord ainult donjonist. Tavaliselt oli igal linnusel ka suurem või väiksem eelkindlus. See koosnes paiguti muldvallist, millel oli puutara (palissaad) või ka madal kivimüür. Eelkindlus ümbritses linnust kas ümberringi või ainult ühest küljest. Eelkindluses omakorda ehitati tugevasti välja need osad, mis olid 6 kallaletungi puhul suuremas ohus; sääraseid hoolikalt kindlustatud eelkindluse osi nimetatakse barbakaaniks. Alates XV sajandist, mil tulirelvade tarvitamine saab üldiseks,
annaabi.ee 
