füüsilise tööga ja väga külma talvega. Arstiabi polnud seal kuskilt saada ja ellu jäid vaid tugevamad. Eestist saabuti kergetes suveriietes, soojasid riided aga polnud kuskilt saada. Kuigi aruannetest võib lugeda, et abivajajatele anti riideid, kuid enne nendeni jõudmist jagati need kohalike poolt laiali. Elamispinnaks oli ette nähtud igale inimesele kolm ruutmeetrit, tihti aga ulatus see ainult ühe ruutmeetrini. Elati suvebarakkides, hüttides, muldonnides, lautades, klubides antud olude sobimatutes ruumides. Leiba jagati tööpäevade eest, aga seda ka ainult sellele kes tegi ja sellega pidi ta toitma ära ka vanurid ja lapsed. Lisaks hoiti väljateenitud palkasid kuude kaupa kinni. Näljahäda oli suur ja ei saanud ka loota kodust saadetavatele pakkidele. Polnud ka asju mida enam kohalikega vahetada, sest 100 kg kaasavõetud isiklikke asju perekonna kohta sisaldas vaid minimaalset. Needki kaasavõetud asjad olid sageli jaamades
seapidamine. Põlluharimine ei ole siiski täiesti uus nähtus: on teateid, et kõige lõunapoolsemad sölkupid tegelesid põllundusega juba 16.-17. sajandil (Nagy 2002: 228). Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Enne kollektiviseerimist olid igal perel suve- ja talvelaagrid, vastavalt sesoonsete jahialade ja karjamaade asupaikadele. Varemalt elasid sölkupid talvel muldonnides, mida asendavad nüüd vene stiilis palkmajad ja põhja pool ka põhjapõdranahksete katetega püstkojad. Suvel elasid põhjasölkupid kasetohuga kaetud püstkodades ja lõunapoolsed ajutistes varjualustes. SOTSIAALNE ORGANISATSIOON 19. sajandil jagunesid põhjasölkupid kahte harusse (öökulli ja seedermänni), mille sees oli abielude sõlmimine keelatud. Need koosnesid omakorda klannidest, millel olid ühised elualad, jahimaad ja mis kandsid mõne looma, kala
annaabi.ee 
