Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Tohutut hulka lausumisi, loitse, pühasid sõnu ei tohtinud alati tarvitada, sest nende kohta kehtisid mitmesugused tabud, mida kardeti ja mille võimule loodeti. Sõnaväge mäletati ja sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast lastelegi. Me ei tea täpselt, kui kaugele ulatub nõue kontrollida oma sõnakasutust. Millal juba kehtis karistus sõnutsi kurja jõu juurdekutsumise eest, valetamise või sõnamurdmise eest? Muinasrahvastel oli tuntud väga tugeva väega sõna loits. Loitsud toimisid ja distsiplineerisid. Loitsud olid enamasti salastatud, nad kuulusid tarkade valdusse ja olid nende "sõjariistad". Sõna sakraalsus väljendus nii palvetes kui ka tänuhümnides, mida tunnevad kõik rahvad ja mis hämmastavad meid oma emotsionaalsuse, täpsuse ja jõulisusega. Nendes loitsudes-palvetes oli tegemist eriti kontsentreeritud
üks elu õppimise vorme. Zestid olid rituaalse tantsu osa. Samuti oli muusika loodusrahvaste eneseväljenduse üks olulisi komponente. Tema kaudu sai edasi anda ka kõige õrnemaid tundeid. Muinasaja inimesed oskasid väärilist tähelepanu pöörata kõneosavusele. Seda läks vaja sõjapidamises (arutati sõjapidamise küsimusi hõimukaaslastega, peeti kohut, kehtestati seadusi). Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast ka lastelegi. Muinasrahvastel oli tuntud väga tugeva väega sõna-loits, mis distsiplineeris. Väga kaugele minevikku ulatub nime pühaks pidamine. Nime arvati olevat isiklik ja seepärast kõige tugevam loits. Oluline õppimise vorm pidi olema ka mälu treenimine. Sel perioodil anti kogu sugukonna tarkus edasi suuliselt. Midagi ei tohtinud lisada ja ära unustada. Sündides sai lapsest sugukonna lastegrupi liige ja tema kasvatamine oli suuresti ühiskondlik. Töövõtteid õpetati lapsele perekonnas
annaabi.ee 
