Rousseau elas Pariisis. Ta oli endine tolliametnik, kes jäi 49 aastaselt pensionile. Vastavalt ametile sai ka hüüdnime le Douanier (tolliametnik). Rousseau pühendas 1886. aasta maalikunstile ning sellest ajast oli regulaarselt esinenud žüriivabadel kunstinäitustel. Ta maalis naiivses detailirohkes laadis olustikupilte oma ümbrusest, aga ka portreid ning veidraid allegooriaid, hiljem ka eksootilisi ürgmetsapilte, milles muinasjutufantaasia põimub poeetilise unistuslikkusega.. Tema maalidel on ruumikujundus ja objektide suurusvahekorrad ebaloomulikud ning inimeste ja loomade anatoomia kujutamine vigane. Rousseau’le osaks saanud kuulsus aitas märgata ka teisi naiviste. Rousseau tuntuimad teosed on „Karnevaliõhtu“ 1886 „Unenägu“ 1910. Henri Rousseau suri 2. septembril 1910. Niko Pirosmanašvili. Niko Pirosmanašvili sündis 1862. aastal. Oli gruusia maalikunstnik, sarnaselt Henri Rousseaule iseõppinu
ratsionaalseid seletusi. MJ on vaja kuulata lapsepõlves hingelise tasakaalu saavutamiseks/säilitamiseks hilisemas eas. Inim. mõistab alateadlikult MJ valitsevaid probleeme, situatsioone & saab eeskuju, raskusi lahendada. 30. Kaasaegsest vene lastekirjandusest. 20-30ndatel a-tel toimunud teravates vaidlustes jäi peale arusaam, et lastekirjandus peab loobuma meelelahutuslikkest ning muutuma realistlikuks, asjalikuks ja informatiivseks. Eriti kahjulikuks kuulutati muinasjutufantaasia, mis mõjuvat laostavalt lapse realistlikule maailmatunnetusele. Samas peab tunnistama, et kõigest hoolimata 20ndad a-d olid vene lastekirjanduse, ennekõike lasteluule õitseajad. Just nendel aastatel sündisid ilmale Kornei Tsukovski värssmuinasjutud, mis paistsid silma oma ootamatu ja seniolematu rütmilikkuse, leidliku sõnamängulisusega ja lapselikult lihtsa esitluslaadi poolest. Temaga samal ajal
kohustati looma sisult uut kirjandust, mis kujutaks ühiskonnas toimunud muudatusi. revolutsioonieelne lastekirjandus sai karmi kriitika osaliseks ning väikekodanliku mentaliteedi kandjaiks kuulutatud teosed kõrvaldati raamatukogudest, lülitati välja lastelektüürist. 20-30ndatel a-tel toimunud teravates vaidlustes jäi peale arusaam, et lastekirjandus peab loobuma meelelahutuslikkest ning muutuma realistlikuks, asjalikuks ja informatiivseks. Eriti kahjulikuks kuulutati muinasjutufantaasia, mis mõjuvat laostavalt lapse realistlikule maailmatunnetusele. Samas peab tunnistama, et kõigest hoolimata 20ndad a-d olid vene lastekirjanduse, ennekõike lasteluule õitseajad. Just nendel aastatel sündisid ilmale Kornei Tšukovski värssmuinasjutud, mis paistsid silma oma ootamatu ja seniolematu rütmilikkuse, leidliku sõnamängulisusega ja lapselikult lihtsa esitluslaadi poolest. Temaga
annaabi.ee 
