igal sammul. Haldjatelt ja jumalatelt looti abi ja lepitust, toodi neile ohvreid. Surnud esivanemate hinged olid muistsetel eestlastel au sees. Surnule pandi kaasa igasuguseid tarbeesemeid ja toitu. Hingi pidi samuti kostitama, sest usuti, et aeg-ajalt käivad nad elavatel külas. Ennustamine oli muistsete eestlaste elus tavaline asi. Seda toimetati tähtsate sündmuste eel. Ennustamisega tegelesid arbujad – inimesed, kes on hingede ja elavate maailma vahendaja. Eestlaste muinasjumalatest on teada vaid üks, keda austati nii Saare-, Viru-, kui ka Läänemaal. Tema nimi oli Taara või Tarapita. XII sajandi lõpuks valdav osa Euroopa rahvastest võttis omaks ristiusu. Eranditeks olid liivlased, eestlased ja balti rahvad. Ristiusu levitajad hakkasid ristisõjaga peale tungima ning lõpuks võtsid liivlased ristiusu vastu. 1208. aastal tungizid ristisõdijad Ugandi maakonda, rüüstati ja põletati maha Otepää linnus ning läksid tagasi lõunapoole. 1210
lahkuda ja sellega surma kaasa tuua. Järk-järgult kujunesid kõik need arusaamas, mis muutsid ümbritseva maailma hingestatuks. Seda nimetatakse animismiks. Ennustamine oli esivanemate elus tavaline asi. Seda toimetati tähtsamate sündmuste, näiteks sõjakäikude eel. Ennustamisega tegeles arbuja inimene, kes oli hingede ja elavate maailma vahendaja. Ennustamisel saadud märke usuti ja nendega arvestati. Eestlaste muinasjumalatest on teada vaid üks, keda austati nii Saare-, Viru- ja Läänemaal. Tema nimi oli Taara või Tarapita. Näiteks saarlased hüüdsid teda lahingusse minnes appi. Muinasinimesed oskasid väärilist tähelepanu pöörata kõneosavusele. Sõnasse suhtumine oli loodusrahvastel eelkõige sakraalne. Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Tohutut hulka lausumisi, loitse, pühasid sõnu ei tohtinud alati tarvitada, sest nende kohta kehtisid mitmesugused tabud, mida kardeti ja mille võimule loodeti
annaabi.ee 
