See küsimus oleks tabanud naelapead veel kaks nädalat tagasi. Sest paljudki meist olid hakanud kõike ümbritsevat meie oma riiki, meie vabadust, meie vankumatuid õigusi pidama millekski täiesti iseenesestmõistetavaks. Aga nüüd, pärast kümmekond päeva õõvastavaid uudiseid ja pilte Gruusiast, saame me taas hästi aru, et vabadus EI OLE iseenesestmõistetav. Vabadus pole lihtne sõna või deklaratsioon, mille üle võib lubada üleolekut või muigamist. ,, 1 Lühike kokkuvõtte ja olulise kordamine, ajaloolised faktid: ,,Aga me peame tänama ka oma toetajaid kõikjal maailmas. Eesti vabaduse taastamine õpetas meile sõpruse ja märkamise tähtsust. Täna, täpselt nelikümmend aastat tagasi, 20. augustil 1968, jäi Tsehhoslovakkia üksinda, kui võõrad tankid sõitsid Prahasse. Täna, nelikümmend aastat hiljem, ei jätnud me Gruusiat üksinda ja rahvusvaheline surve
«Aga teie tollimajad Trielis, Saint-James'is, Saint-Germain-en-Laye's on ju alati tulu toonud.» «Sada kakskümmend naela, ja sedagi mitte Pariisi rahas.» «Teil on ju kuninga nõuniku koht. See on kõva koht.» «Jah, vend Claude, aga see neetud Poligny läänimõis, millest nii palju kisa tehakse, ei too mulle rohkem sisse kui keskmiselt kuuskümmend eküüd aastas.» Komplimentides, mis dom Claude Jacques Coictier'le tegi, oli seda mürgist, varjatult pilkavat tooni, seda kurba ja julma muigamist, mis on üleoleval ja õnnetul inimesel, kes ajaviiteks mängleb keskpärase inimese labase jõukusega. Teine ei märganudki seda. «Puhtast südamest ütlen teile,» sõnas lõpuks Claude tema kätt pigistades, «olen rõõmus, et te nii hea tervise juures olete.» «Tänan, meister Claude.» «Kuidas muide käib teie kuningliku haige käsi?» päris dom Claude. «Ta ei maksa oma arstile suurt midagi,» vastas doktor pilku oma kaaslase poole heites. «Kas tõesti, vennas Coictier
annaabi.ee 
