linnas kõrvaltänavas tuttavaks sellise perekonnaga ja siis selle kõik ümber jutustanud, mis praegu küllalt piinlikult publiku silme ees lahti mängiti. Järgmisel (või samal?) päeval Vargamäele jõudes ja seal etenduskoha poole kulgedes, mõlkus kogu aeg meeles 2. osas olnud vahva stseen, kus Maurus küsib Indrekult: ,,Mis isa talu nimi on?". Indrek: ,,Vargamäe". Ja selle peale tuleb selline tähenduslik muigamise paus koolipapa poolt, et hea kohanimi küll, ja peremehe poeg on aususe kehastus ise, ja Indrek vaatab omakorda arusaamatult Maurusele otsa, et mis siis selles nii naljakat on, ega me sellepärast vargad pole, et me Vargamäel elame. Selline tummstseen nagu. Tulime kohale teatava eelarvamusega, ikkagi mingi maakolgas, pori ja hais. Ei suutnud minu arvamust sellest kohast ega lageda taeva all etendatavatest suvetükkidest tõsta ka Linnateatri väga hea esitus
teda uue teose kirjutamiseks. Samal ajal, kui Vilde oma kaks esimest proosateost kirja pani, mõlkus tal meeles ka näitlejakarjäär. Nii tal õnnestubki 1887. ja 1888. aastal edukalt ,,Vanemuise" teatrilaval esineda ent pseudonüüm Richard Leidenauna. Vilde tundis rõõmu selle üle, et etendused publikut liigutasid ja kaasa kiskusid. Kuid deklameerides järjekordsetel katsetel Wilhelm Telli monoloogi, luges Vilde näitejuhi näolt välja ,,saatanliku muigamise" ja 9 tema näitlejakarjäär oligi lõppenud. Ka hiljem Soome sõidul külastab ta soome teatrit ja mõlgutab mõtteid teemal, millal küll eesti kultuur nii kaugele jõuab. 1883. aastal kutsub Jaak Järve Vilde ,,Virulase" toimetusse. Järve kätte oli sattunud Vilde ,,Musta mantliga mehe" käsikiri ning ,,Virulase" tolleaegne toimetaja leidis, et ,,Vildest võib veel asja saada"
annaabi.ee 
