kokkupõrkest, tegelaste sisemisest vastuoludest või nende hinge peidetud kirgedest. Teda paelusid kirglikud ja jonnakad inimtüübid. Tema novellidele on veel omane ootamatu ja julge kontrasteerimine nii eluläheduse kujutamisel kui ka stiilivarjundite valikul. Anne tajuda elunähtuste taga sündmuste ja oukordade grotesksust. Talle meeldis inimkarakterite seast otsida elu vaeslapsi ja veidrikke, kellel on keeruline saatus. Novellides ka huumorit, muigamine inimlike veidruste üle: nt ,,Puusepp Reos", keda Ann käib kiusamas. Vallaku loomingus puuduvad kired ja afektid, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Lühike novell piirdub krahhiga. Kiretult ja möödapääsmatult vajub inimese elu viltu, pankrot viib kogu vara, lapsed jätavad oma vanemad saatuse hooleks, kurjategija laseb süütu süüdi mõista novellid keskenduvad ühele draagilisele sündmusele.
appi!"). On kulunud aastaid ,,Kahe paari ja üheainsa" ilmumisest ennekui on leitud: ,,See teos esitab eesti naturalismi iseloomulisemat saavutust" (Fr. Tuglas, ,,A. H. Tammsaare toodangu piirjooned", ,,Vaba Sõna", lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse (,,Jah, magage, magage magusasti, isad ja pojad!"). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas). Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud ,,kriipseldaja" sisemgi hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat, kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub ,,Kuresaare vanades" leitud lõpplahenduse. Peaaegu samade sõnadaga kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina
annaabi.ee 
