Suhtusin asja muidugi veidi ettevaatlikult. Aga noh, operett, see peaks ju olema küll ohutu. Puhas meelelahutus; mida kohutavat on võimalik Leháriga teha? Muidugi tulevad kohe meelde venelaste surematud operettfilmid. Ja eks meie Sylvad ja Hannad, Edwinid ja Danilod on ikka natike maavillasemad, mis seal salata. Tegelikult oli esimese vaatuse ajal mitu korda tunne, et käib etendus etenduses . Aga kui itsitus kurku kerkib, siis pole ju vahet, mis on hea tuju allikas? Operetis ei muhele nagunii keegi sündmustiku üle, et "on need vürstinnad alles lehtsabad" või "vaat, mis ahnus meestega teeb", vaid pigem võrreldakse vanade aegadega ja eeskätt lihtsalt lastakse kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva jaoks ikka täitsa hea. Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik. Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid nii naised kui ka vanema generatsiooni rahvas (tohh-hutu naistevägi!), kellele teater oli enne
*** Rõõm tegemata töödest: kurbus kõigest, mis kaelas ja udune tulevik. Tehtud asjade muhelus: lõuatäis naeru ja kahjum. *** Vaatan merd, heidan pilku laintele. Ambivalentselt. Miks? Kuradi hüva meri ju. Tuhka ja teemante kaubastaksime küll. Aga enam ei jõua. Ka ma ei. *** Loen märkmepaberitelt üsnagi mõttetuid sõnu. Loen välja, et elasin vägagi mõttetut elu. Enam ei loe. Miski vist. *** Mäe peal muheleb mees. Kolm minutit hiljem enam ei muhele. Suusad: x taalrit. Kirst: y lepalehte. Nutavad päranduse pärast. [K. M. Sinijärv, Looming 9, 2003] Luule analüüs leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed leevikesed uh! See on minu jaoks kõige kummalisem ja hämmastavapanevaim luuletus, mida ma lugenud olen. Kuid mulle meeldib see, sest sellel on oma stiil ja samas ka see meeldib mulle, et see pole "tavaline" luuletus
annaabi.ee 
