hallikas või valge tema toon. Pikad kõrvad, väike saba, porgandist ei ütle ära. Jänes • Sügisel ta täidab toiduvarusid ning ründab mesitarusid. Kui tõuseb talveunest, siis unistab vaid suvest. Karu • Kappab kiirelt koplis ringi, uhke sadul seljas ongi. Saab ta seljas ratsutada, tema kaela patsutada. Hobune • Veereb nagu kera, aga pole ümmargune. Vahepeal nõnda terav, aga pole nõelakene. Piim tal maitseb, aga pole beebi. Putukaid mugib- asi seegi! Siil • Kui ta kuuleb kassi nurru, ruttu vudib kassi urgu. See ajab kassi kurjaks ning samal ajal ka kurvaks. Hiir • Tal on väga uhke saba, milles peidus tuhat värvi.Tema ilus lauluhääl iga unimütsi äratab.Ta on nii uhke nagu kuningas troonil.Ta on meessoost ja annab kanade hulgas tooni. Kukk • Kevadel ta rohtu mälub, piima annab oma jagu. Piimast mõnus juustu teha. Vahel teeb ta kõva häält nagu pasun hüüab sääl. Lehm
Bacchus on vastupidiselt paks, kole, kuri, lausa õel ja eemaletõukav, mida näitab ka ta käehoiak. Ta on allutanud kilpkonna kui pikaealisuse sümboli. Michelangelo renessansiaegne Bacchuse-skulptuur (1497) on hoopiski täiesti teistsugune: ilusa saleda, kuid lihava kehaga ja mõningate naiselike joontega. Üleelusuurune tiigrinahaga Bacchus on loodud küll Michelangelo esimesel Rooma-perioodil, ent hetkel kaunistab see kunagist rahvusmuuseumi. Tema taga seisab pisike faun, kes mugib aplalt Bacchuse käest viinamarju. Kui see konkreetne Bacchus on suhteliselt tõetruu, siis barokkmeistri Caravaggio Uffizi galeriis asuv Bacchus (1595) on jumalana väheveenev ning pigem pööratakse tähelepanu sellel maalil kõigele muule, kui veinijumalale endale. Näiteks puuviljadele, mis on mädanemas ja söömiskõlbmatuna maailma kaduvuse sümboliks. Samuti karahvin, millel on kunstniku end kujutis
annaabi.ee 
