põhjendamisega. Eetika kui distsipliin jaguneb teoreetiliseks ja praktiliseks. Praktiline eetika tegeleb konkreetsemate küsimustega, mis erinevatel aladel võivad ilmenda. Teoreetilise eetika võib laias laastus jagada metaeetikaks, mis uurib pigem abstrakseid küsimusi, ja mitmesugusteks normatiivseteks teooriateks, mis arutlevad õige ja vale üle. Tuntumad normatiivsed eetikateooriad on tagajärje-, kohuse- ja vooruseetika. Tänapäeva inimene on neid teooriaid enda jaoks mugavdanud ning samuti olen veendunud selles, et inimese isiklik eetika on normatiivsete teooriate kombinatsioon. Minu isiklik eetika on kombinatsioon tagajärje- ja kohuse-eetikast, kuid suurem osakaal on kohuse-eetikal. Deontoloogia väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele. Moraalne tegu on ajendatud teatud motiivist ehk kohusetundest ning tähtis pole mitte selle tagajärg, vaid hea tahe
nende jaoks asjad lihtsustatud ära arvutitega. Me võime sellise mõtlemise ja tegutsemisega jõuda sinna maani välja, et praegu elav noor inimene mugavdab enda elu niivõrd ära, et 10 aasta pärast praegused elementaarsed asjad on ununenud. Kui öeldakse, et areng kestab nii kaua kuni pole kusagile enam areneda ja siis tekib taandareng, siis essee autor on sellise lause peale jõudnud järeldusele, et taandareng meie ühiskonna jaoks ongi täpselt see. Inimene on mugavdanud enda elu ja tulevased põlvkonnad ei oska midagi teada ega mäletada paberkandjatel olevatest dokumentidest või isegi raamatutest. IT arengut ja selle mõjusid hakkas juba 1934. aastal uurima Vygotsky ja ka tema leiab, et liigne infoühiskond suretab välja kõik loomulikud eluprotsessid. Täpselt nii kui võib kaduda praeguseks loomulikud tegevused võib ka kaduda igasugune sotsiaalne võrgustik. Inimesed ei oska enam teineteisega suhelda, suheldakse vaid virtuaalsel teel.
annaabi.ee 
