Linnused-Pärast Karl Suure riigi lagunemist hakkasid feodaalid pöörama järjest suuremat tähelepanu oma elupaiga kindlustamisele. Nii tekkisid linnused, mis ühendasid elamu ja kindluse funktsiooni ning said kõrgkeskajal Lääne-Euroopa maastikupidi lahutamatuks osaks. Varasemate puitlinnuste asemel rajati tavaliselt kiviehitisi, mida põlvest põlve laiendati ja täiustati, pöörates üha suuremat tähelepanu kaitserajatiste tugevusele ja mugavamatele elutingimustele. Linnuse suurus ja tugevus sõltus omaniku jõukusest. Väikerüütlid, kui neil üldse linnus oli, elasid tornlinnustes. Need olid puust või kivist tornid, mille ülakorrusel oli rüütel perega, alumisel sulasedja seal hoiti ka tagavarasid. Sellised linnused piirati paremaks kaitseks puust taraga. Suurnike linnused kujunesid ulatuslikeks kivist kindluskompleksideks, mida piirasid mitmekordsed eelkindlustuste vööndid. Ühe
eraldi ees- ja tagauks, viimast nimetati ka „mustaks“ sissepääsuks. Köögitrepikoja kaudu käisid tavaliselt teenijad, teenijatoad leiame enamasti köögi kõrvalt, vahel elasid teenijad eraldi hoovis teenijate elamus. Korterites püsis kaua aega mõisaarhitektuurist laenatud anfilaadne planeering, kus toad olid ridamisi läbikäidavad ja puudus esik, kõige tagumisse tuppa minekuks tuli läbida kõik esimesed. 20. sajandi alguses see taandub, andes teed ajakohasematele, mugavamatele ja paindlikumatele ruumiplaanidele. Korterid olid üldjuhul kahepoolse insolatsiooniga, ulatudes läbi hoone, seejuures on tavaliselt vähemat kaks suuremat esindusruumi: eraldi elu- ja söögituba. Söögitoa juurde kuulub sageli veranda. Sissekäigu juures võib veel eraldi ruumina olla kabinet, vahel koos eraldi ootetoaga, sest näiteks arstid võtsid patsiente ja advokaadid kliente sageli oma kodus vastu. 26 Joonis 1
annaabi.ee 
