1. TEOREETILINE TAUST Sündides siia ilma, kanname me nime, mille panevad üldjuhul lapsevanemad. Muistsest ajast alates on nimede panekul olnud suureks mõjutajaks kultuur. 13. sajandist alates sai Eesti aladel tugevamaks võõraste kultuuride mõju: Eesti aladele tungisid sisse erinevatest riikidest inimesed. Üheks rahvuseks olid sakslased, sellepärast esines palju saksa päritoluga nimesid nagu Albert ja Peeter [12]. Leidus ka kiriklikku päritolu vanu laennimesid, mis muganesid eesti keelde. Need ilmusid Eestisse 16. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni. Vanad laennimed Jaan, Kadri, Kai ja Triinu on siiamaani kasutuses. Võõrkeelsed nimed tulid aga 19. sajandi lõpukümnenditel, nendeks on näiteks Adele, Sven ja Imre. [2] Tänapäeval on väga palju erinevaid nimesid, nii saavad nad omada ka tähendust. Sisult võib see olla seotud loodusega, tundeeluga või isegi värvustega. Käbi, Laine,
Peale Saksamaa on saksa keel veel emakeeleks Austrias, Luksemburgis, Liechtensteinis ning Šveitsi ja Belgia aladel. Sajandite jooksul on palju germaani keelte kõnelejad nendest piirkondadest lahkunud. 19.sajandil algatati võitlus Aafrika jagamise pärast, ei kehtestatud üheski Saksamaa koloonias, ei Aafrikas ega Paapuas ja Mikroneesias, saksakeelset haridust enamaks, kui üheks põlvkonnaks. Paljudest sakslastest said kolonistid, et nad muganesid ja kaotasid oma keele. Siiski leidub üle maailma saksakeelseid kogukondi, näiteks USAs Texase osariigis, Tšiilis, Argentiinas, Brasiilias. (Austin, 2008) Tabel 1. Ülem-ja alamsaksa keeles numbrid 1-10 Ülemsaksa Alamsaksa keeles keeles Eins 1 een Zwei 2 twee Drei 3 dree Vier 4 veer Fünf 5 fiev Sechs 6 sos Sieben 7 söben Acht 8 acht Neun 9 negen
annaabi.ee 
