on algkujul, vaieldi kohanimede puhul. Põhiliselt jätkus häälduspärane kirjaviis. Jakobson andis 1868 välja geograafiaõpiku. Võttis joone, et nimed tuleks kirjutada häälduspäraselt. Arusaam sellest oli pedantne. Jakobson andis meile mugandatud nimekujud: Aafrika, Boliivia. Ettekujutus oli, et edasi tuleb anda hääldust, vaid mitte kirjapilti. Oli silmapaistev taotlus loobuda saksa keelest. Püüdis nimekujudes loobuda saksapärastest muganditest. Tõi Firenze eesti keelde. Tema kirjaviis tõi kaasa selle, et isikunimed ja kohanimed lahknesid. Kohanimed häälduspäraselt, isikunimed kirjaviisi järgi. 20. Sajandi algul ajakirjanduses valdavalt kohanimede kirjutamine algupärasel kujul. - 1911 keelekonverents Tartus. Kohanimed kirjutada algkujul, erandina kohanimed, mis juba ,,omapäraliselt välja arenenud". 30ndatel oli stabiilsus saavutatud. Piir
Amasoonas 'Amazonas'. 1960. aastatel kritiseeriti eriti rühmapõhist mugandamist (Mati Hint) ja taotleti nimekirjutuses suuremat originaalilähedust. Esitati soov kirjutada ka NSV Liidu rahvaste nimesid nende lähtekujul, mitte vene keele vahendusel. 1970. aastate keskpaigas võttis õigekeelsuskomisjon Tiiu Erelti algatusel vastu ukraina, valgevene, Kaukaasia ja Kesk-Aasia keelte nimede transkriptsioonijuhised. 1976. a ÕS loobus paljudest taunitud muganditest ja esitas reegli, et rahvuslikud nimekujud ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohane transkriptsioon võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei ole eksimus eesti õigekeelsuse vastu. 1950.60. aastate mugandamisihaluse kõrvaldas lõplikult õigekeelsuskomisjoni 1983. a otsus maailma maade ja pealinnade nimede kohta (VÕK 1983), mille valmistas ette Henn Saari. See omas ajas suhteliselt radikaalne otsus kaotas paljud kirjapildimugandid (Gaana > Ghana,
annaabi.ee 
