rahvakombestikule. Tema teiseks põhiteoseks on karskuseteemaline jutt ,,Willem Nawi ello-päwad". Erinevalt eelmisest on selles enam õpetlikkust. Teoses on värvikaid karaktereid, keda on osatud mahlakalt kõnelema panna. Sentimentaalne kirjavara- kui estofiilide rahvavalgustuslikud teosed käsitlesid põhiliselt siinseid olusid, siis sentimentaalne kirjandus on vahendanud ainult võõrast ainestikku. Kõnealused haleduslood jõudsid meie mugandajate-tõlkijate kätte saksa rahvaraamatuist, mis omakorda laenasid neid keskaja rüütli- ja legendikirjandusest. Nende juttude liigutav sündmustik pakkus lihtlugejale tugevat meeleerutust. Ehkki lihtsakoelised ja naiivsed, oli ometi tegemist uudse laadiga, mis vähemnõudlikku lugejat köitis. H. Stahl. Trükitud kirjanduse esimene silmapaistev esindaja. Pärines Tallinnast, omandas Saksamaa ülikoolides usuteadusliku hariduse ja töötas kirikuõpetajana.
R. Kreutzwald, rajati Õpetatud Eesti Selts, tärkas huvi rahvaluule vastu, suurenes tunduvalt raamatutoodang. Hardustase ja lugemishuvi oli jõudnud nii kaugele, et tekkis vajadus rahvusliku lugemismaterjali järele. Esimeseks lasteluule alla liigitatavaks trükitud hällilauluks peetakse J. G. Schwabe „Lapse uinutamise Laulu“ (1797). 19. saj 34-40ndatel jõudsid Eestisse „robinsonid“ ja „jenovevad“ – rahvusvaheline sentimentaalne jutukirjandus, mis tõlkijate ja mugandajate poolt enamasti ka „laste kasuks“ oli mõeldud ja mille algallikaks osutubki tihti mõne saksa noorsookirjaniku menuteos. Esimestena hakkasid Eestis lastele koolivälist lugemisvara sihiteadlikult soetama vennad Körberid (sakslased, kelle looming kuulub eesti kirjanduslukku). Carl Körberi (Vändra pastor) „Karjalaste luggemisse ramat“ (1849) – esimene täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat. Sisaldab 21 õpetlikku juttu ja eessõna nii
annaabi.ee 
