Raplamaale tekkisid kaks suuremat motospordikeskust Järvakandisse ja Kuimetsa. Järvakandi klubi kasvas kiiresti ja sealt tuli kiireid ja tugevaid sõitjaid, kes viisid selle klubi ligi 20 aastat hiljem üheks Eesti tugevaimaks omasuguste seas. See klubi suutis domineerida 10 aastat ja mõnelt võistluselt võita kõik võimalikud kohad, jättes teised klubid tühjade kätega. Kuimetsa ümbruses on enamasti tegeletud motokrosside korraldusega, kuid ka sealt on esile tõusnud mõned Eesti parimad sõitjad. Sealset motokrossi tegevust soodustas omal ajal Kaiu kolhoos. Intervjuudest selgus, et tänapäeval on motospordiga tegelemine palju kulukam ja ka ohtlikum. Ohtlikum sellepärast, et tänapäevased rajad on üles ehitatud enamasti hüpetele ja rohkem rahvale show jaoks, mis aga loob riski faktori enda vigastamiseks. Kallim aga seepärast, et kõik tuleb soetada ise ja keegi ei hakka sind
järelkasvu. 2.2 1968.Esimesed Eesti meistrivõistlused motokrossis Noorte mootorisportlaste ettevalmistamisele hakati ka suuremat tähelepanu pöörama ka teistes spordiorganisatsioonides. Tööjõureservides moodustati noorte õppegrupid treener H.Aasa juhendamisel , Jõus võttis noorte õpetamise oma südameasjaks treener I.Tarro, Tallinna Pioneeride ja Koolinoortes Palees H.Neemelaid. Föderatsiooni presiidimus oli tihti arutamisel motokrosside korraldamise uute vormide ja täienduste probleemid. Suur osavõtjate arv tingis Eesti meistrivõistluste läbiviimise mitmeetapilistena ja motokrossi propageerimise huvides erinevatel krossiradadel. Esimene ja õnnestunud katse tehti 1968. Aastal. Võistlus paikadeks valiti kuus krossirada. Kõikides masinaklassides võisteldi kolmel etapil. Naised, noored ja mehed 350 cm3 soolo ja sama kubatuuriga külgvankriga mootorratastel võistlesid Kohtla-Järvel, Lelles ja Kundas
annaabi.ee 
