Vend saadeti Stalini ajal Nõukogude armeesse. Seal ta kannatas nälga ja toimusid kaklused leiva pärast. Koju jõudes ta varsti suri. Virve ja ta õed õppisid peale sõda Tallinnas. Nad käisid tütarlastekooli klassikaaslastega Pirital motovõistlustel. Osalejateks olid ka naised. Virve koos klassikaaslasega otsustasid, et järgmisel aasta võistlevad ka nemad. ,,Ainult nii saame kätte maksta venelastele- võistlusrajal!" Nad hakkasid tegema katseid kursustele Auto- Motoklubis. Sinna oli väga raske saada. Ime kombel ja suurte sehkeldustega sai Virve ja tema sõbranna kursusele. Seal oli palju poisse ja tüdrukuid. Kursustel olid sõbrannad edukad ja tublid. Nad said palju kiidusõnu. Nii see kõik algas. 1948. aastal alustas ta võidusõidu karjääri. Esimene oli ühe kilomeetri kiirvõistlus 125 cm ja 350cm naisteklassis. Virvel õnnestus võita. Ta sai ka kahekordseks ENSV meistriks. Kuna Virve oli alaealine, siis oli vaja vanemate allkirja
Tartust, Pärnust, Kohtla-Järvelt ja Türilt, innukalt harrastati krossisõitu ka Võrus, Valgas, Kundas, Põlvas, Lihulas ja mitme pool mujal. Kasvulava oli seega piisavalt avar järelkasvu järjepidevuse tagamiseks, kuid soovida jättis treeninguline kvaliteet ja ala perspektiivne juhtimine. Mitmes klubis ei olnud krossisõit aastaringne harrastus, mõnel pool sõideti krosse mitme teise motoalaga kahasse. Mis Tallinnasse puutub, siis kahes meie põhilises motoklubis: Tööjõureservisdes ja Kalevis oli eelisalaks muidugi ringrajasõit. See ei tähendanud, et seal krossiga ei tegeldud. Asfaldipiloote, kes krossi ei sõitnud oli tegelikult vähe. Motokross oli asendamatu vahend filigraanse sõidumeisterlikkuse omandamisel, ilma milleta ühelgi motoalal hakkama ei saadud. Kross oli kõige alus ja sellest kõik ka alustasid. Paljud pealinna motosportlased saavutasid ka krossisõidus kõrgeid kohti, kuid põhialaks jäi neil siiski kas
annaabi.ee 
