kolm korda. Sellel võistlusel selgitati välja esmaskordselt ka Eesti noortemeister. Neljakümnendate aastate lõpul hakati motospordiga tegelema ka mujal Eestis: Viljandis, Pärnus, Rakveres, Tartus. Eriti tublid ja huvitatud krossist olid viljandlased kes rajasid Männimääle motodroomi ja hakkasid korraldama liivarajavõistlusi. Üks parimaid ja suurimaid võite oli Eestile see, kui aastal 1956 saavutasid Eesti naisvõidusõitjad Leningradis kolmikvõidu. Eesti motojuhid otsustasid aastal 1957, et soovivad motokrossiga tegelemise võimalusi laiendada. Lõpuks jõuti ühisele nõule, et parimad tingimused krossi harrastamised on maarajoonides. Sel aastal asustati ka Abjas esimene maaspordiühingu motoklubi ,,Jõud". Nõukogude Liidus pandi alus üleliidulistele meistrivõistlustele söeraja-, jääraja- ja hipodroomisõidus. Eestis hakati taaskord korraldama suviseid meistrivõistlusi, mis toimuvad veel tänapäevalgi.
Nii möödus motokrossis sõjajärgne esimene aastakümme. 1956. aasta talvel peetud Moskva,Leningradi,Riia,Lzevski ja Tallinna krossil jäid meie mehed viimasteks.Aprillis toimus Balti kross Eesti,Läti,Leedu võidusõitjate osavõtul Riia külje all,Pihkva maantee ääres.Lätlased olid teinud motokrossi arendamisel suuri edusamme ja võitsid esimese koha.Leningradis toimunud võistluste päevakangelased olid Eesti naisvõidusõitjad ,kes saavutasid kolmikvõidu. 1957. aastal arutasid Eesti motojuhid ala laiendamise võimalusi. Jõuti järeldusele,et motokrossi harrastamiseks on parimad tingimused maarajoonides.Abjas asutati esimene maaspordiühingu motoklubi "Jõud". 1958. aastal muutis spordikomitee linnadevahelise ürituse linnade-rajoonide motokrossiks.Motokross "Jõu" pandi talispartakiaadi ja maanoorte spordimängude kavva.Need ettevõtmised panid Eestis aluse motokrossi massilisele harrastamisele. 1959. aastal asutati "Kalevi" Vabariiklik Auto-Moto Klubi
annaabi.ee 
