Peale seda alustati juba 1951.aastal Tallinnas ka esimeste meistrivõistlustega talikrossis. Läbida oli vaja kümne kilomeetrine rada. Mehed pidid läbima seda kuus korda ning naised kõigest kolm korda. Sellel võistlusel selgitati välja esmaskordselt ka Eesti noortemeister. Neljakümnendate aastate lõpul hakati motospordiga tegelema ka mujal Eestis: Viljandis, Pärnus, Rakveres, Tartus. Eriti tublid ja huvitatud krossist olid viljandlased kes rajasid Männimääle motodroomi ja hakkasid korraldama liivarajavõistlusi. Üks parimaid ja suurimaid võite oli Eestile see, kui aastal 1956 saavutasid Eesti naisvõidusõitjad Leningradis kolmikvõidu. Eesti motojuhid otsustasid aastal 1957, et soovivad motokrossiga tegelemise võimalusi laiendada. Lõpuks jõuti ühisele nõule, et parimad tingimused krossi harrastamised on maarajoonides. Sel aastal asustati ka Abjas esimene maaspordiühingu motoklubi ,,Jõud".
Nõukogude Liidus hakati võistlema ainult kodumaistel masinatel.Peale kahte muudatust liitusid mootorispordiga palju noori. 1949. aastal sõideti Eestis esmakordselt talikrossi Mustamäel.Sõideti kuues masinaklassis ja erinevalt suvekrossist jõudis enamik võistlejatest finisikanga alt läbi. Neljakümnendate aastate lõpul hakati mootorispordiga tegelema ka mujal Eestis.Harrastajaid leidus Viljandis,Pärnus,Rakveres,Tartus.Eriti agarad olid viljandlased ,kes rajasid Männimäele motodroomi ja hakkasid korraldama liivarajavõistlusi. 1951. aastal toimusid Tallinnas esimesed meistrivõistlused talikrossis. 10km pikkune rada tuli meestel läbida kuus korda ja naistel kolm korda.Esmakordselt selgitati krossis ka Eesti noortemeister. 1952. aastal korraldati meistrivõistlused Tallinnas,kus starti tuli 219 võistlejat,kellese 19 naist ja 9 noort.Kolm päeva kulus võistlustele sellepärast,et suuremal osal võistlejaist tuli oma võimeid näidata kaks korda.Esimene sõit oli
annaabi.ee 
