- kiirustamine pärsib abistamiskäitumist (kellel kõige vähem aega, see pööras tähelepanu kõige vähem) - teema, millele inimesed mõtlesid, ei mõjutanud oluliselt abistamiskäitumist - usuline orientatsioon ei avaldanud abistamiskäitumisele mõju 19. Abistamisprotsessi ja religiooniseos Gromi (2007) järgi. - abistamine pole hetkeline sündmus vaid protsess, mis läbib teatud etapid - 1) aktiveerimisfaas 2) vastutusevõtmine e motivatsioonifaas 3) kaalutlemine (pingutuse kaalutlemine) 4) tegutsemine - religioosse inimese puhul võivad kõik abistamisprotsessi etapid olla religiooniga seotud, aga ei pruugi (nad teevad asju kas kohusetundest või siis kui näevad inimesi nö läbi Jumala silmade) 20. Abistava suhte vormid. - vaimne juhatamine: mentorlus e coaching (sekulaarses kontekstis), guru (hinduism jm India religioonid), juhataja/vanem (õhtumaal). hõlmab endas 1) kuulamist,
Mõtlemise teemad ei olnud kuidagi seotud abistamisega usuline orientatsioon ei mängi ka abistamises mingit rolli (AGA madal orientatsioon kõrge aitamine; kõrge orientatsioon kuulati abivsajajat ja käituti vastavalt). Abistamiskäitumise protsess: 1. Aktiveerimisfaas, kus märgatakse, et teine inimene vajab abi. Sellega kaasneb arusaamine, et on olemas võimalused hädaolukorra lahendamiseks. Inimene hindab oma võimeid abistamiseks. 2. Vastutuse võtmise- ehk motivatsioonifaas, kus sisemiste normide ja moraalse vastutustunde tõttu otsustatakse sekkuda. 3. Kaalutlemine, kus hinnatakse abistamine võimalikku tulemust ja vaetakse selle saavutamiseks vajaminevat pingutust. Hinnatakse ka abistamisega seotud võimalikke ohtusid. 4. Tegutsemine, kus langeb lõplik otsus, kas sekkuda või mitte. Vastavalt sellele otsusele ka käitutakse. 31. Isiksusejoonte mõju abistamiskäitumisele Londoni järgi. 1) Seiklusvaim
annaabi.ee 
