Näiteks sellised Eesti algupärased loomatõud nagu eesti hobune, eesti maatõugu veis ja lammas. Hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse. Pikaajalisel karjatamisel väheneb nende liikide osatähtsus, keda loomad toiduks eelistavad. Soovitatav on karjatada eri koduloomi üheskoos või vaheldumisi. See annab rohukamarale ühtlasema koormuse, võimaldab kasutada sööta ratsionaalsemalt ning ühtlasi säilib looduse mitmekesisus. Karjatamise mõjul muutub ala kindlasti mosaiiksemaks, sageli ka mätlikumaks. Sobiva karjatamiskoormuse valikul tuleb arvestada kooslusetüüpi, mulla iseloomu, saagikust ja tallamiskindlust, karilooma liiki, tõugu, iga ja energiavajadust, karjatamise aega ning kestust ja ilmastikku. Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, trambitud
tasakaalust väljas olev põllumajandus. Muundkultuuride kasutuselevõtt vaid süvendab seda. Nii on ainsaks täna teada olevaks mulda säilitavaks põllumajandustehnoloogiaks mahepõllumajandus. See pole sama , mis massiteadvuses levinud arusaam vähese kunstväetise ja mürgiga kasvatamisest. Tegemist on tehnoloogiaga, mille puhul taimede hävimist ja kahjustumist haiguste ja putukate poolt välditakse loodulikku mitmekesisust (kasvatavate söödavate taimede hulka) suurendades ja põllumaid mosaiiksemaks muutes. Mahepõllumajanduses on taime- ja loomakasvatuse tasakaal see, mis sõnniku aruka taaskasutusega tagab nii toitainete piisavuse kui mullastruktuuri säilivuse. Olgu öeldud, et kaasaegne mahepõllumajandus tagaks kindlasti Eestis elavate inimeste enamuse toiduvajadusest nii vajamineva energia kui kvaliteedi osas. Kagu Aasias on kaubandussuhete ühekülgsuse ja turusurve tõttu muutnud valdavaks kasvatatavaks toiduaineks riis
annaabi.ee 
