Kuna inimesed on suheldnud omavahel enda eksisteerimisest saadik, siis on antud valdkonnal väga pikk ajalugu. Näost-näkku suhtlemisel pole kunagi probleeme esinenud, seda on lihtne teha. Raskeks läheb alles siis, kui on vaja edastada mõni teade pikema vahemaa taha. Kõige esimene teadaolev ,,seade", mis aitas suhelda ka pikkade vahemaade tagant oli suits. Seda kasutasid teadaolevalt indiaanlased kõige rohkem. See sarnanes mingil moel ka morsega. Antud meetod aga oli väga aeglane ja tihti oli vaja edastada mõni teade väga kiiresti. Selleks võeti kasutusele Aldise lamp, mis oli nagu suur taskulamp. Sellega sai ka edastada morsekoodi kiirusega 14 sõna minutis. Järgmisena tulid telegraafid ja telefonid. Telefoniga sai rääkida inimestega sadade kilomeetrite kaugusele ilma, et oleks pidanud otseselt nägema oma partnerit. Esimene telefoni kõne peeti aastal 1876, Eestis toimus see aasta aega hiljem ehk 1877
Foto 2. Virve Känd Luurega seonduv oli kõige põnevam ja tähtsm asi vanavanaema Virve elus. Enne sõda, 1938 aasatst peale, oli ta papa ametis kindlustus-inspektorina. 1943. aastal värvati neid luurerühma. See luurajate grupi keskus oli selles talus, kus mu vanavanaema praegu elab. Papa oli üks andmete koguja sellele luuregrupile, kuna ta oli kindlustudinspektor juba kolme valla peale. Ta nagunii käis üle päeva valdades. Luurajad andsid infot edasi morsega. Virve oli tavaliselt see, kes hoidis nendest teisi inimesi eemal. See luureaparaat on siiani soo põhjas, millega infot edastati. Luurajad mängisid Virvele kavalere. Hiljem oli papaga neil siuke kokkulepe, et poisid võisid külas käia. Nende poiste eesnimed olid varjunimed. Virve teadis ainult ühe poisi õiget nime ja elukohta. Eestlased olid vabad ja võisid vabalt liikuda talust tallu. Papal jäi Venemaale minemata kuna riigipiir pandi kinni.
annaabi.ee 
