): Luigi Pulci, Matteo Boiardo, Ludovico Ariosto, Torquato Tasso, Luís de Camões, Edmund Spenser, Alonso de Ercilla jt. (MKL, RA) Kaks peaaegu ühel ajal ilmunud teost XV saj lõpu Itaalias muutsid eepiline luule eriti viljelduks: Pulci „Morgante“, Boiardo „Armunud Orlando“. Tänavalaulikud pöördusid vanaprantsuse eepilise ainestiku poole, nt lood Rolandi taplustest mauridega, kuningas Artur jne. See aines köitis siis haritud kirjanikke. Pulci: „Morgantet“ läbis lai rahvalik naer, burlesk, naljatlev veiderdamine. Paatosest polnud jälgegi. Kirjutatud lauludes. Boiardo: laiendas eepilise luule temaatikat, ühendas Karl Suure rüütliromaanide fantastikaga. Ariosto: jätkas Boiardo algatatud teemat ja süžeed, üks itaalia kõrgrenessansi suurkirjanikke. „Raevunud Orlando“. Avar ja helge komöödia, külluslikult filosoofilisi tähelepanekuid paljude elunähtuste kohta. Esiplaanil on armastus.
värsivormiks oktaav; Sel ajal olid ka tänavalaulikud levinud, kes pöördusid tagasi vanaprantsuse eepilise ainestiku juurde (Firenze platsidel lõbustasid nt rahvast lugudega Karl Suurest, Rolandi võitlusest mauridega, kuningas Arturist jne). See eepiline aines hakkas ka haritud kirjanikke köitma. Alguses oli nende lugejaskonnaks mõeldud õukond, siis levis ka väljapoole (trükikunsti leiutamise suur panus). Renesanss saavutas kujutavas kunstis täiuse 15.-16. sajandi vahetusel. · ,,Morgantet" läbib rahvalik naer ja jämedus, tegelaste seikluste erakordsus ja lustlikkus, mitte tõsimeelne ülev paatos. Liialdatus, fantastika. ,,Rolandi laulu" motiiv, tegevusse tuleb aga heasüdamlikust hiiglasest Morgante. Autori vabamelne elufilosoofia peegeldub. Sellist ülevoolavale hüperbooli, groteskil ja fantastikal põhinevat nalja kohtab nt Rabelais' raamatus ,,Gargantua ja Pantagruel".
annaabi.ee 
