On tavaline, et ühe positsiooniklassi liikmed on süstemaatilistes suhetes kindlate süntaktiliste ja semantiliste omadustega. Käänded väljendavad fundamentaalseid süntaktilisi suhteid, liidepartiklid väljendavad pragmaatilisi suhteid. Alati leidub üleminekunähtusi. Positsiooniklasse on kergem määrata aglutinatiivse sõnastruktuuriga keeltes. Tunnused ja lõpud ehk muutemorfeemid esinevad üldreeglina perifeersemas asendis kui tuletusmorfid. Sõnade morfotaktilistel äärealadel sõna alguses ja lõpus esinevad kliitilised morfeemid. Tuletusliited mõjutavad oluliselt sõna leksikaalset tähendust, nende abil saab moodustada isegi uusi sõnu. Võrreldes muute- ja tuletusmorfeemidega on kliitikud tüvega nõrgemini seotud. Sageli nad tegelikult ei seostugi tüvega, vaid liidetakse juba muudetud sõnavormidele või koguni tervikfraasile. Kliitikute ehk kliitiliste morfeemide tüüpnäiteks eesti keeles on liidepartikkel
Reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti Keel, milles esinevad anult prefiksid - prefiksikeel Sufiksid (tüvejärgsed) Eesti keeles tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailmakeeltes tavalisemad kui prefiksid. (sufiksikeeled) Infiksid (tüve sees paiknevad) Esinevad palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Kliitikud - sõnade morfotaktilistel äärealadel esinevad kliitilised morfeemid. Kliitikud ei näita sõna suhet lause teiste sõnadega, neil võib olla keerulisi paragmaatilisi funktsioone. Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks. Kliitikud on seotud, mitte iseseisvad morfeemid, kuid nad on ikka rohkem sõna moodi kui nt muutelõpud. Kliitikuid ei peeta alati afiksiteks. 23. Morfotaktika.
annaabi.ee 
