üheainsa: Pöördumine: Ära maga! Kõige keerulisemaks osaks luuleanalüüsi juures osutus minu jaoks esimene samm – luuletuse valik. Pidin need mitu korda läbi lugema, sest esmapilgul ei paistnud ükski neist mind eriliselt kõnetavat. Valisin lõpuks siiski I. Ivaski „Äike Rõngu surnuaial“, sest see luuletus oli äkitse puändi tõttu minu jaoks kõige meeldejäävam. „Äike Rõngu surnuaial“ algab sügava morbiidsuse ning süngusega, ent lõpeb sellele vastupidiselt ülima helguse ning lootusega. Seda kõike on väljendatud läbi võimsaima elemendi Maal – looduse. Mind lausa lummab, kuidas vaatamata luuletuse masendavale algusele, annab nõnda palju lootust edasi esialgse välgu võimsa müristamine lahenemine järsuks vaikuseks ning päikeseks. Tegelikult on kogu luuletus üks sujuv üleminek positiivsusesse, hakates aegamööda üha enam ning enam õnnelikkuse poole pürgima
mille tõttu inimesed kaugenevad enda tõelisest loomusest ning suruvad seda alla. 5. Kuidas iseloomustab Nietzsche "dekadentlikku inimest"? "Dekadentlik inimene" on Nietzsche järgi keegi, kes valib tegutsemiseks alati kõige halvemad ning ennastkahjustavad vahendid. Samuti toob Nietzsche välja, et "dekadentlik inimene" on nõrk ning morbiidne. 6. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit? Oma filosoofiaga seostab Nietzsche oma füsioloogilist siesudnit kui morbiidsuse ja pessimismi seljatamist ning endas terve loomuse kasvatamist. Nietzsche nendib ka, et selline filosoofia sai teoks ainult "tänu" tollele pikale haigusele. Tänu hiagusele avastas ta justkui uuesti elu ning iseenda. Samuti nendib Nietzsche, et tänu haiguse tõttu läbielatule on ta austautd ning oma olemuselt tasakaalukas ja rahulik. Ka andestama ning unistama ja vihast ning vimmast vabanema õppis ta läbi haiguse kogemise, füsioloogilise mõõna. 7
annaabi.ee 
