Ta olevat kirjutanud viimase hetkeni. Linda peaaegu ei lahkunudki mehe voodipäitsist. Tema matusele tulid vaid lähedased sõbrad. Looming Kogu Alliksaare luulet iseloomustab elujanu ning optimism Usu, tuleb aeg, kus kõik me õpime naerma! (,,Kevadine kõnelus"). Tema luulet võib võtta kirjeldusena soodsast hetkest, kõiges peituvast võimalikkusest. Sageli on Arturi vestluskaaslaseks SINA. Ta kuulutab, väitleb, moraliseerib ja õpetab. Alliksaare luule on raskesti loetav. Kohati võib jääda mulje, et ta on pannud paberile peaaegu kõik, mis pähe tuleb. Arturi loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga looming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Elu romantiline pool polnud talle võõras
Kirjanik on vana piibliloo põhjal kirjutanud mõtisklused mehe ja naise suhetest, võimust ja armastusest, tehes seda tuntud moel -- asjade "ürgloomusele" viitava, vanatestamentliku raskepärasusega. "Juuditi" põhikonflikt on suure idee (jumalike, riiklike, kogukondlike kohustuste) ja vahetu, "väikese" inimliku eksistentsi igavene vastuolu. Nagu Tammsaare puhul ikka, on loos tunda autori isiklikku kohalolu: "Juuditi" lugu jutustades hindab ja moraliseerib ta lakkamatult. Draamas avaneb Tammsaare üsna varjamatu skeptitsism "suurte ideede" suhtes. Ilmselgelt ei väärtusta ta inimeseks olemist kui mingit ühiskondlikku või üleinimlikku funktsiooni, vaid pigem kui valulist ja paradoksaalset protsessi siin ja praegu -- ka väikestes inimlikes valikutes. Kui palju on Tammsaare naistes tema naist? 28.12.2001 Maris Balbat Kaks kibedat vitsa on maailmas naine ja jumal
laiemaid – kogu koduplaneedi oleviku ja tuleviku sõlmprobleeme. Globaalprobleemide tulekut tema luulesse 60-ndate aastate keskel inspireerisid ilmselt teatud määral õpinguteaegsed vahetud kontaktid Moskva kultuurikeskkonna ning selleaegse vene nõukogude uudisluulega, mida ta on ka ise tõlkinud. Ent toonane Traat ei olnud veel suuteline nii mastaapset ainet ja probleemiarendust ohjama, niisiis kuhjab ta kujundeid ja kontraste kokku ning moraliseerib raevukalt. Seega ei leidnud tema õiglaselt kritiseeriv ning hoiatav paatos kunstiliselt täisväärset kehastust. Mats Traadi järgmised värsiraamatud on eelnenud luuleteostest oma põhitoonilt üha vaoshoitumad ja tasakaalukamad, ilma et autori kreedo seejuures kardinaalselt muutunud oleks. Aina vähem pretendeerib ta lõplike tõdede kuulutamisele, polemiseerib sagedamini hoopis iseendaga, et kahtluste kaudu leida teed suhtelise tõeni ning hea ja
annaabi.ee 
