Hilisemal üheksateistkümnendal sajandil ilmus välja sotsiaalse liberalismi vorm, mis paistis kasulikum heaolu reformil ja majanduslikus sekkumises. See rõhutus muutis moodsa aja või niiöelda kahekümnenda sajandi liberalismi karakteristikut. Liberalismil on ka mitmeid laiendeid nagu individualism, mis on põhielement liberalismis ja see peegeldab uskumust individuaalse inimese tähtsusest sotsiaalsest grupist eraldatuna. Inimesi nähti ennekõike individuaalidena ja nad on võrdsed moraalsena ja omavad erinevaid ja ainulaadseid identiteete. Klassikaline liberalismi keskne teema on pühendumus ekstreemsele individuaalsele vormile. Inimesi nähti kui egoistlikke, ennast-otsivaid ja suuresti ise toime tulevaid olendeid. Klassikaline liberalism on loetud ühiskonnas kui negatiivseks liberalismi osaks, tähendades poliitiliselt mittesekkumist teiste riikide poliitilistesse vaidlustesse või individualisti kitsenduse puudumist. See
Ohvri konstrueerimine Sümpaatia loomine ehk "head" ohvrid on kõrge moraaliga head inimesed, kellele on tehtud kohutavat ülekohut ja neil endil ei lasu mingit süüd Konstrueerida ohvri kannatused kohtutavateks Ohvri juhuslikkuse konstrueerimine ehk järgmine ohver võib olla igaüks meist Andrei Hvostov: Minu elu Annleenaga (20.04.2013 EPL) Andrei Hvostov: Annleena kui sümbol (22.04.2013 EPL) Konstrueerides ohvri "puhta" ja moraalsena Ohvri personaliseerimine ja võimalusel tuntud isikute konstrueerimine ohvritena Ebaõnnestunud ohvri konstrueerimine Publikul ei teki ohvri suhtes kaastunnet: ... kui ohver on kahju tekkimises (kaas)vastutav ... kui tekkinud kahju oli väike ... kui ohver on "paha inimene" Süüdlase konstrueerimine NB! Publik süüdistab "süüdlast" üldjuhul vaid, siis kui kahju on tekitatud tahtlikult või teadlikult.
annaabi.ee 
