Tapmine ei saaks kunagi olla ei ravivahend ega halastusvõimalus. Siin kohal tekib aga konflikt mõistete ,,inimväärikus" ja ,,väärtushinnang" vahel. Ühest küljest on inimväärikuse põhimõte see, et inimene saab elada täisväärtuslikku elu ilma sanktsioonideta. Tal peab olema õigus elule ja elu tahtlik lõpetamine on kuritegu. Teisalt, olles ravimatult haige, langeb järkjärgult haige jaoks tema väärikus tulenevalt seisundi halvenemisest. Sellisel juhul peetakse tavaliselt moraalsemaks ja inimväärikamaks lahenduseks vaba ja kontrollimatut surma, kuna lihtsalt piinlemine tekitab psühholoogilise barjääri ja eneseväärikuse languse. Inimene peab suutma iseenda elu kontrollida ja kui tema uskumused ja moraalsed põhimõtted lubaksid juba lootusetus olukorras elu enneaegset lõpetamist, siis ei tohiks seda ka keelata. See oleks antud indiviidi inimväärikuse ja valikuvabaduse säilitamiseks üks oluline punkt. Samuti poleks eutanaasia meditsiiniliselt ebaeetiline
seisukohad kahte lehte: ühed on usuõpetuse poolt, teised vastu. Teadmised piiblist ja kirikuloost peaksid kindlasti kuuluma põhihariduse miinimumi juurde, kuid põhiharidus peaks andma mingi ülevaate ka teistest religioonidest. Rahva hulgas liikuv õppekava on aga hoopis teise orientatsiooniga, mille eesmärgiks on ühendada usuõpetus kõlblusõpetusega, eetikaga, lähtudes eeldusest, et eetika aluseks ongi kristlus, et religioon ja usk, ennekõike ristiusk teeb inimese moraalsemaks. Siit on tekkinud ka järeldus, mida võib kohata nii vaimulikus kui ilmalikus kirjasõnas ilma usuta Jumalasse, ilma ristiusuta läheb inimene hukka. See järeldus on väga kahtlane. Ei ajalugu ega tänapäev ei anna sellele järeldusele mingit kinnitust. Euroopa ja Idamaade ajalugu on ususõdade ajalugu ja sündmused Lähis- ja Kesk-Idas näitavad, kuidas religioon on endiselt põhjenduseks ja õigustuseks verevalamistele, repressioonidele ja vandalismile. Eetika
annaabi.ee 
