ehitised üleni tolmu ja liiva alt välja puhastanud, tuleb ilmsiks ühiskonna vankumatu alus, ja siis hakkame sellest lugu pidama. Niisiis, kui me ei õpi tõsiselt tundma inimest, tema loomulikke võimeid ja nende järkjärgulist arengut, ei jõua me kunagi eesmärgile ega suuda eristada asjade praeguses korras seda, mille on loonud jumalik tahe, sellest, mida soovitakse kirjutada inimlike oskuste arvele. Poliitilised ja moraaliuuringud, mis puudutavad sedasama tähtsat küsimust, mida minagi käsitlen, on seega igati kasulikud, ning valitsuste hüpoteetiline ajalugu pakub inimestele mitmeti harivaid õppetunde. Kui mõtiskleda selle üle, mis meist inimestest oleks omapäi jäetuna saanud -- kuidas siis mitte tänada seda, kelle õnnistav käsi parandas meie rajatisi ning andis neile vankumatu aluse, hoides seega juba eos ära korratused, mis muidu oleksid pidanud neist tulenema, ning lastes meil saada õnnelikuks
on määravaim jõud inimese elus. Inimene vaimse olendina on kutsutud üha täiuslikumale enesetunnetusele ja vabadusele. Madalamal tasandil organism kui iseregulatiivne bioloogiline süsteem - on ta aga suletud süsteem. Immunoloogia tõestab, et organism tunneb eksimatult ära omad rakud ja tõrjub võõrad tagasi. Et aga väga paljud inimesed ei jõua kunagi sisemise vabaduseni, kõlbelisele eneseteadvusele, seda näitavad Kohlbergi pikaajalised moraaliuuringud. Erik Eriksoni arvates läbib inimene oma enesetunnetuslikus arengus 8 astet. Igal astmel on oma konfliktid, millega tuleb hakkama saada. Ehkki iga konflikt on potentsiaalselt olemas sünnist alates, muutub see valdavaks vaid arengu teatud astmel siis, kui keskkond (kultuur, ühiskond) esitab inimesele kindlad nõuded. Erikson nimetab sellist konfrontatsiooni kriisiks. Igas kriisis on oma pöördepunkt, kus inimene võib valida kahe tee vahel: positiivne lahendus
annaabi.ee 
