Valitsust ja riiki saab kaotada ainult väjaspoolt - mittepoliitiliste vahenditega. Anarhistlik ühiskond oleks "loomulik" kõlblusel, mõistusel ja vahetutel inimsuhetel põhinev entiteet, mis oleks vaba riigi, ekspluateerimise ja kaubitsemise tekitatud saastast ja moonutustest. Valistuse ja seaduse kaotamisest hoolimata ei valitse anarhistlikus ühiskonnas korralagedus ega ohjeldamatus; kord tekib kõlbeliste väärtuste ja normida internaliseerimise teel, mis toimub üksikisiku moraalitunnete ja mõistuse arenemise tulemusena. Anarhismi ülimaks poliitiliseks ideaaliks on üksikisiku vabadus, mis toetub võrdsusele, koostööle ja solidaarsusele. Vabadust täpsustatakse kui võimu vastandit. Godwin arvab, et kõige hinnatuim vabadus on isiklik otsustamine, mis on tegelikult vabadus tegutseda kooskõlas mõistuse ettekirjutustega. Anarhistid propageervivad vabadust, mis pole tänapäeva riigile tüüpiline sund ja rõhumist ning ebavõrdsust ja viletsust
Niiviisi on juba ainuüksi antud riigi suur ulatus teatud garantiiks antud rahva vabadusele ja sõltumatusele ja vastupidi, riigi väikesed mõõtmed otse viivad vaenlase kiusatusse. Reaalselt läks asi nii, et mõlemad esimesed võimalused, millest ma rääkisin eespool, olid tagasi lükatud meie riigi nii-nimetatud rahvuslike ringkondade poolt. Motiivid olid neil, tõsi küll, teised, kui need, millest me rääkisime. Sündimuse piiramise poliitika oli tagasi lükatud, eelkõige teatud moraalitunnete motiividel. Koloniseerimispoliitika praagiti välja aga arusaamatusest, kahtlustades selles võitluse algust suurte maaomandite vastu ja isegi eraomandi vastu üldse. Võttes arvesse seda vormi, milles tutvustati koloniseerimispoliitikat, võib ehk öelda, et see kahtlus oli küllaldaselt põhjendatud. Üldiselt ja tervikuna oli sellise poliitika tagasilükkamine mitte eriti oskuslik selle mulje
annaabi.ee 
