ja retoorika süntees, kirjutas ka tragöödiaid) Kreeka filosoofia rohkem suuline arutelu, polnud lugemiseks mõeldud esialgu. 130. Mis olid Rooma ajalooproosa kesksed ideed ja kes olid selle tähtsamad esindajad? Esivanemate kultus (vanade aegade tubliduse, vahvuse ülistus), kasulikkus ja õpetlikkus (kohtudes pretsedendid, sõjastrateegiad, käitumismallid). Eesmärgiks ilma vihata ja kallutamata kirjeldused. Ka esteetiline funktsioon. Moraaliteemad. Autorid üldiselt ise poliitikud, sõjamehed, adressaadiks endaga sarnased mehed. Etnotsentristlik (vähe maailma ajalugu). Esindajaid: Tacitus (nii minevikust kui ka kaasajast, läbiv teema Rooma moraali langus), Livius (tuntuim ajalookirjanik, kes polnud ise tegevpoliitik, seetõttu ka faktilisi ebatäpsusi), Caesar (omaenda tegudest ja sõjakäikudest kolmandas isikus), Sallustius (Catilina vandenõu) 131
pandu. Ajalugu nähti kui elu õpetajat (Cicero), see oli kasulik ülevaade seadusloome pretsedentidest, sõdadest, välispoliitikast ning edastas käitumismudeleid olevikuks ja tulevikuks. Ajalookirjutuse puhul hinnati selle tõepärasust: sine ira et studio ("ilma vihata ja erapooletult", Tacitus). Samas oli tähtis ka esteetilise elamuse taotlus, retoorikavõtete kasutamine. Suure osakaalu moodustasid moraaliteemad, see oli rooma ajalookirjanduse eripära võrreldes muu kirjanduslooga. Teemad, mida käsitleti (hiljem rohkem filosoofilise kirjanduse rida): vabaduse/võimu suhe, üksikisiku mõju, ühiskondlike institutsioonide allakäik jm. Autoreiks olid enamasti sõja-ja poliitikataustaga mehed, tegevpoliitikud, aga mitte "kabinetiõpetlased" (v.a Livius). Ajalookäsitlused olid etnotsentristlikud ehk orienteeritud kitsalt Roomale, puudusid maailmajaloo käsitlused. Suured
annaabi.ee 
