·Eetika jaoks kõige olulisem teada, "Missugused iseloomuomadused teevad heaks inimeseks?" ·Fookuses on elu eesmärk ja täiuslikkuse saavutamine. ·Kui keskaja kristlikud filosoofid kõnelesid voorustest, siis pidasid nad silmas, et moraalne headus on sõltuvuses enda allutamisest Jumala tahtele. ·Voorused olid "teoloogilised voorused" nagu usk, lootus, heategemine, kuulekus. Uusajal: ·Jumaliku seaduse asemel räägiti moraaliseadusest inimese enda sees. ·Moraaliseaduse allikas on inimese mõistus, mitte Jumala tahe. ·Uus küsimus: "Missugune on õige tegu?" mitte enam "Missugused iseloomuomadused teevad heaks inimeseks?" ·Kaasajal uuesti katsed taaselustada voorustel-põhinev eetika, kriitika printsiibieetikate suhtes. ·Inglise filosoof´G.E.M. Anscombe (1958) kirjutas artikli, kus kritiseeris kaasaegset moraalifilosoofiat, mille keskmes on moraaliseaduse mõiste, aga puudub seaduseandja
kaudu mõista, et ta temasse usub - kui ta ka teda teoreetiliselt eitaks. Eetiline toimimine on praktiline jumalajaatus. Meie mõistus jätab meile vabaduse uskuda, et "asjad iseeneses" taga on õiglane Jumal. Meie kõlblustunne käsib meid seda uskuda. Moraali ja religiooni suhetes näeme selgelt, et Kanti moraal on esmane ja religioon lisandub sellele. Mida siis religioon õieti lisab moraalile? Religioon on meie kohustuste tunnetamine jumalike käskudena. Kohustused on moraaliseadusest lähtudes juba olemas. Religioon kuulutab nad Jumalast meie mõistusesse asetatuiks. Ta riietab nad jumaliku tahte majesteetsusega. Religioon kattub sisuliselt moraaliga. Kuna on olemas vaid üks ainus moraal - kuidas on siis võimalik, et on olemas nii palju religioone? Erinevad ajaloolised religioonid on tekkinud sellest, et inimesed (ainsa) religiooni valdkonna täitsid terve hulga usulausetega, mida nad kõik ( vääralt) pidasid jumalikeks käskudeks
annaabi.ee 
