Sellele küsimusele vastamsieks uuri ta meie tunnetuse struktuuri. See ongi tema teoreetilise filosoofia põhiprobleem. 3.Eetiliste hinnangute objektid: Moraalifilosoofia eesmärgiks oli Kanti arvates leida kõigi inimeste jaoks siduvad käitumisprintsiibid. Need ei saanud olla leitud kogemusest vaid mõistusest. Kant peab teo moraalsuse üle otsustamise puhul teo motiivi ( mitte näiteks tagajärge). Tegusid, mis on väliselt kooskõlas moraaliseadusega, kuid sooritatud mittemoraalsetest kavatsustest, nimetab Kant legaalseteks tegudeks. 4.Maksiimid ja imperatiivid: Maksiim on tema käsitluse järgi üldine põhimõte, mille inimene kehtestab iseendale ja mis on aluseks tema käitumisele Imperatiiv on üldine põhimõte, mis on samal ajal ka universaalne (suunatud kogu inimkonnale). Imperatiive liigitab Kant hüpoteetilisteks ja katekoorilisteks. Hüpoteedilised ütlevad seda, mida tuleb teha etteantud eesmärg saavutamiseks.
Ülimat põhimõtet, mida Kant oma moraaliteoorias tunnustab, kutsub ta kategooriliseks imperatiiviks. Põhimõte on imperatiiv kuna ta kohustab. Ta eeldab, et inimeses on kaks poolt, mõistuslik pool, millest tõuseb moraalne tahe ja soovide, kalduvuste ja muude psühholoogiliste juhusejõudude valitsetav pool, mis peaks esimesele kuuletuma. Kant mõtleb, et inimsuse ülim sisu ilmneb selles enese pimedas sidumises moraaliseadusega. „Tahan armastuses inimese vastu möönda, et enamik meie tegudest on moraalsed, aga kui ma vaatan inimeste mõtteid, siis kohtan igal sammul kallist mina, mis torkab alati silma ja millele nende mõte toetub, selmet ta toetuks kohuse rangele käsule, mis enamjaolt nõuaks eneseselagamist.“ Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes alati ka eesmärgina ja mitte kunagi pelgalt vahendina. See on kanti eetika üks kuulsamaid ja kaunimaid kohti. Ta mainib näitena
annaabi.ee 
