iseenesestmõistetavana. Nt. selline skeem: Abort on ebaeetiline, kuid ..... nüüd esitati teisi kaalutlusi, mis võiksid meil abordi vajadust siiski mõista. Kuid abordi ebaeetilisust ei põhjendatud. Säärast skeemi esines olulisel määral, nt: „Aborditegija hoiab eemale vastutusest...“ (eeldus: loode on moraaliagent, kelle suhtes peab olema vastutus). Mõnigi autor käsitles moraali justkui „taevast antuna“, mõistmata, et antud essees olete just Teie ülim instants, Teie oletegi moraalireegli, normi esitaja-õigustaja. Mistahes üldnormi (nt. inimõigused) arutlusvaba eeldamine on filosoofilises mõttes dogmatism. Siia vigade perekonda kuulub ka „elu pühaduse“ fetišeerimine (ilmaliku inimese jaoks on pühadus kahtlase sisuga termin). Varjatud eelduste puhul kasutatakse sageli retoorilist väljenduslaadi: „on ju nii, et...“, retoorilised küsimused, „kas siis loode ei vääri sündimist?“ jne
moraaliteooria. Teo teeb moraalseks tema tagajärg välise väärtuse suhtes. Deontoloogiline eetikateooria- leida puhta mõistuse abil objektiivne väärtus moraalist enesest. Sel juhul ei sõltu moraalne tegu tagajärgedest, vaid reegli järgi toimimisest. Kanti eetika ja utilitarism: eetikaküsimus tugineb metafüüsikale. Kanti küsimuseks on moraalireeglite põhjendamine, mitte see, mida teha ühes või teises konkreetses olukorras. Inimene on mõistusolend, moraalireegli annab mõistusolend ise endale oma mõistusest lõhtudes ja nõustub sellega. Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Kanti arvates on moraalivälisel väärtustamisel põhinevad eetikateooriad puudulikud. Elu on empiiriline, mitte ratsionaalne nähtus, sestap loobugem moraali üle kõneldes seda seostama hea eluga. Tegutse vaid sellise maksiimi alusel, mida võid ühtlasi tahta saavat üldiseks seaduseks! Utilitarism- Moraali käivitavaks
annaabi.ee 
