Et sellele küsimusele vastata tuleks enne selgitada, mida sõna moraal endast üldse kujutab? Lihtsalt ja selgelt öeldes on moraal komme, tava. See on ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum. Teatud/antud kultuuri ja eluviisga keskkonna poolt nõutavad reeglid ja tavad. Selle definitsiooni järgi peaksid kõik otsused olema moraaliotsused, mis on antud ühiskonnale omased. Seega ükskõik, mida üks eestlane otsustab peab olema moraaliotsus, kuniks see on kooskõlas näiteks Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Samas tuleks mainida, et tegelikult pole ühest ülemaailmselt valitsevat hea ja kurja normi, suurem osa inimkonnast elab erinevate moraalinormidega - oma usu ja oma rahva moraaliga. Seega poleks õige hukka mõista teiste kultuuride või siis eluviisidega inimeste tehtud otsusi, kuna need võivad olla moraalsed nendele inimestele. Toon Indiast selle kohta näite
autoriteedile, ilmutusele või kirjasõnale. Täitmist tagatakse väliste sanktsioonide ähvardusega. Moraalinormid on mitteformaalsed, ega tagata riiklike institutsioonidega. Tagatakse väliste (teiste suhtumine) kui sisemiste sanktsioonidega (häbi). Mor.normid on universaalsed, ega ole piiratud riigipiiri, grupi või religiooniga. Kohustuslikkust ei põhjendata autoriteedile viitamisega vaid inimeste mõistusele või kokkuleppele või kasulikkusele. Moraaliotsus on siis, kui mängus moraalsed tunded: viha, nördimus, südametunnistusepiin, häbi Moraalifilo ülesandeks formuleerida ja kaitsta printsiipe-väärtusi, mis juhivad inimeste tegevust ja loovad häid karaktereid; uurida moraaliprintsiipide vahekorda. Võivad sattuda vastuollu (Pea lubadust! Aita hädasolijat!) Moraaliprintsiipe iseloomustab preskriptiivsus (väljendatakse kui käske), universaliseeritavus (kõigile ühtmoodi), üleskaaluvus (nt. Esteetiliste, õiguslike suhtes),
annaabi.ee 
