Kas riik on volitatud hooldama täiskasvanud kodanikke sel kombel, et sunnib neid hoolitsema oma eluviiside eest? Tundub, et hoiatussõnadel oleks tõelist tähtsust ja filosoofilist kaalu vaid sel juhul, kui näidatakse kätte seaduslik meetod uute eluviisidega seonduvate kulutuste jagamiseks ja määratakse kindlaks see, kui palju võivad riik ja ühiskond oma kodanikke hooldada. On raske nõustuda väitega, et seaduslikkust ja hoolekannet puudutavad küsimused oleksid lahendatavad mingi moraalifilosoofilise mudeli abil, kuid ilma mingi teoreetilise aluseta. III Uurigem veel lõpuks küsimust, mis on praktilise probleemide puhul oluline. Tahan mainida kahte asja: normatiivsust ja probleemi teravust. Esimene tähendab seda, et filosoof võtab tõepoolest oma seisukoha asjas, mida ta on käsitlenud, ja teine seda, et käsiteldav probleem on aktuaalne, kindlapiiriline, arutluse objektiks olev ja küllaldaselt tähtis
See, mis on vaba, peaks olema ajatu – toimingud on alalised; aga vabatahe on ajatu. Inimene paratamatult determineeritud ja samas vaba. Eristame inimest kui nähtumust ja eristame inimest kui mõistusolendit; vastuolu kaob ära, sest siis nad pole samas suhtes enam. Mille poolest erineb empiiriline praktiline mõistus puhtast praktilisest mõistusest? Milline on empiirilise praktilise mõistuse üldine toimimisprintsiip? Millise moraalifilosoofilise probleemipüstituse pärib Kant varasemast filosoofiast? Eksistentsi küsimuses on oluline kogemuses. Eksistentsi väited sisaldavad vaatlust, et sellist väidet teha. Vabadus on aga mitte-vaadeldav. Millele me siin toetume? Toetume sellele, et meil on vaba toime nii toimida. Inimene käitub vastavalt soovidele jne – moraal. Sellisena oleme kõik loodusolendid. Sisemine sund, et peab käituma teatud moodi – moraal (see on faktiliselt olemas). Kui
annaabi.ee 
