riikliku institutsiooniga, vaid laialivalguva nähtusega, millel peaks olema teatud eneseregulatsioon, mida võib aga pärssida eesmärk teenida raha. Ka poliitilised institutsioonid võivad teatud hetkel hakata teenima meedia huve, kuna viimane on oluline vahendaja valitsusorganite ja rahva vahelises suhtlemises. Meedia peab arvesse võtma ühiskondlikku arvamust. Ajakirjandus peab toetuma faktidele ega tohi minna vastuollu heade tavadega st inimeste moraaliarusaamadega. Ajakirjandus on meie ühiskonnas tegelikult küllaltki uus nähtus, Eestisse jõudis see 19. sajandi teisel poolel. Viimaste aastate jooksul on toimunud omamoodi infoplahvatus, milles on suur osa interneti levikul. Samas on ajakirjandus sedavõrd noor, et moraalsed väärtushinnangud on väljakujunemata. Seetõttu kirjutatakse sageli kõike, mis "müüb". Kuid väärtushinnangute kujundajaiks peavad olema lugejad. Seetõttu peegeldab meedia sisu sageli ühiskonna küpsusastet.
kultuuride ja vähemuskogukondade tavade üle ei tohi kohut mõista. Ning tuleb "sallida" nii moslemi naiste allasurutust kui ka näiteks tüdrukute ümberlõikamist Aafrika islamiriikides (mida praktiseerivad ka sealt pärit sisserändajad Euroopas). See mõtteviis ütleb: pole olemas universaalseid, üldkehtivaid moraaliprintsiipe, moraal on kultuuri suhtes relatiivne ning järelikult peaksime olema teiste kultuuride moraali suhtes sallivad ka siis, kui see läheb vastuollu meie enda moraaliarusaamadega. Nii ei saa relativistid kritiseerida kedagi väljaspool oma kultuuri. KASUTATUD ALLIKAD Islam.pri.ee koduleht. Aumõrvades. [viimati 2006] http://www.islam.pri.ee/index.php?id=1073 Euroopa Liidu põhiõiguste harta. http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do? uri=OJ:C:2010:083:0389:0403:et:PDF Artikkel. Islami aumõrvad-kas inimõigustel on kultuurilised piirid? [2005, juuni 04] http://epl.delfi
annaabi.ee 
