otsuse täideviimiseks. Ta elas üle esiteks surmamõistetu kogu kohutava tunnetegamma ja pärast tsaari "suuremeelse" armuandmise komöödia, mis mahalaskmise sunnitöö ja asumisele saatmisega asendas. 184648 oli kirjanik lähedane vene utoopilisele sotsialismile ning jagas seisukohti, et inimene on loomu poolest hea. Kõik, mis on maailmas head, tuleb inimesest, tema puhtast ja üllast hingest, kõik raske ja kohutav aga sotsiaalse keskonna moonutavast mõjust. Mida tihedam on kangelase side oma ajastu eluga, seda kaugemal on ta loodusest, selle "normaalsest" olemisest; mida kaugemal on tegelane "selle maailma vägevatest", seda lähemal on ta loodusele, seda rohkem on temas säilinud inimlikult ilusat. Sellest siis "vaeste inimeste" headuse apoloogia ning viha härraspahede vastu. Sellest siis ka mõte, et valitsev ühiskondlik kord tuleb asendada teisega, mis vastab inimese loomulikele
olnud: kui 537 ma kasutaksin oma jõudu naiste vastu, leiaksin ma võibolla, et nad on veel nõrgemad kui mina, ja ma võidaksin neid. Mina aga võitlen meeste vastu ja nende jaoks olen ma ainult naine. Võidelgem siis naisena, minu jõud on minu nõrkuses.» Näis, nagu oleks ta tahtnud selgusele jõuda, milliseid muutusi on ta võimeline esile kutsuma oma nii väljendusrikkal ning heitlikul näol. Ta manas näole igasuguseid ilmeid alates vihasest suunurki moonutavast grimassist kuni kõige mahedama, õrnema ja veetlevama naeratuseni. Seejärel vajutasid ta osavad käed juustesse lained, mida ta pidas vajalikuks oma näo veetluse tõstmiseks. Lõpuks enesega rahuie jäädes sosistas mileedi: «Hüva, kõik pole veel kadunud. Ma olen endiselt ilus.» Kell oli umbes kaheksa paiku õhtul. Mileedi märkas toas voodit ja mõtles, et mõnetunnine puhkus värskendaks mitte üksnes ta pead ja mõtteid, vaid ka jumet. Enne
annaabi.ee 
