1) talupojal oli õigus endale maad osta, vähened liitperede arv, poolemaameeste arv vähenes. 2) talupojal oli õigus minna elama linna, nooremad läksid ka Venemaale õnne otsima. 3) tehnika areng uued masinad, mis talutöödele vajalikud, tööjõu vajadus vähenes. 4) vähenes vajads käsitöö järele, riideid hakati linnast ostma. 5) tööorjuse kaotamisega vähenes sulaste ja teenijatüdrukute arv (läksid mõisadesse moonakateks). TALUGA SEOTUD MÕISTED · Talu põllumajanduslik ühik, mis hõlmab maavalduse koos hoonete ja sinna juurde kuuluvaga. Omandi- või kasutusõigus. Jagunevad: > 50 ha suurtalud, palgaline tööjõud 30-50 ha täistalud, palgaline tööjõud 20-30 ha - , palgaline tööjõud < 20 ha väiketalud, kogu töö sai tehtud pereliikmete poolt, sulaseid polnud vaja. · Talumaa mõisamaa, mis on talupoegade kasutuses
Need müüsid viinaköökide toodangu Venemaale ning turustasid ka linnades ja mõisakõrtsides. Viinapõletamine andis mõisnikele tulusamat kasumit (Eestis kokku umbes 2000 viinakööki). Mõisamoonakad 19 sajandil hakati vähehaaval teorendilt üle minema raharendile. Mõisates tähendas see, et mõisnikud pidid nüüd hankima nii veoloomad kui ka töövahendid ja palkama mõisatöölised, tavaliselt aastaks, kes said naturaalpalka, mille tõttu neid nimetati moonakateks. Rendivormi muutumine tähendas muutusi ka külaelus. Talupojal tuli kõikide vahenditega hankida rendimaksmiseks vajalik raha ja see sundis kokkuhoiule kõiges, mille tulemusena peremeeste ja palgaliste vahekorrad muutusid teravamaks ja sotsiaalsed vahed külas endisest suuremaks. Alevik Uue nähtusena 19 sajandil hakkas maaühiskonnas kihelkonnakeskustesse tekkima alevikke (suuruselt tavaliselt küla ja alevi vahepeale). Enne olid peale kiriku ja
annaabi.ee 
