Sakslaste saabumisega lahkus Laidoner kodumaalt, kuna sakslased oleks ta kindlasti koonduslaagrisse saatnud, sest ta haridus ja teenistuskäik oli saadud Venemaal. Veel enam ta töötas ka vene luures. Niisiis naases ta venemaale, punasesse Petrograadi, kus ta hakkas korraldama eesti sõdurite kodumaale saatmist. Ta lõi terve põraaandaluse võrgau, mille kese oli põhja venemaal. Organiseeris võlts dokumente ja muud hädavajalikku. Peale saksamaa kokkuvarisemise moodustatti ajutine valitsus eestis ja oli selge , et venelane hakkab varsti jälle üle idapiiri tulema. Selleks ajaks oli Laidooner omandanud tohutu sõjalise kogemuse ja autoriteedi, millest kodumaaal puudust tunti. 8. detsemril 1918 naases Laidoner soomekaudu eestisse ning tema kätte koondub diktaatorlikk võim. Laidoner hakkas tegelema sõjakooli loomisega, ning üritas lahendada probleeme, nagu sõjaväe mobiilsus ja lõi soomusrongide diviisi. Samas pidas ta ka vajalikuks naaberriikide tuge
fosforiidikampaania) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma. 1987.a loodi esimene poliitiline ühendus MRP Eesti Avalikustamise Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga paljastada 1939.a Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. 1987.a lõpul loodi Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja 1988.a Eesti Rahvuslikuse Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadustamisele. Veel moodustatti Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks. 1988.a aprillis toodi avalikkuse ette esimest korda sinimustvalge lipp. Sama aasta suvel moodustati ENSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise (Interliikumine) ja sügisel Töökollektiivi Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide toetajaskond pidas Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. 16.novembril 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni. 1989
annaabi.ee 
