ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud rooma kodanikke, paljud neist oli suurmaavaldajad. Erinevalt senaatoriitest tegelesid enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse või finansasjadega. Seetõttu said just neist impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametnikud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks. Vabad mehed e. lihtrahva enamiku moodustastid linnade kästiöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. Kui linnad kasvasid, suurenes ka proletaaride e. varatute linnaelanike hulk. Eriti palju oli neid keisririigi pealinnas Roomas. Kõik nad olid Rooma kodanikud. Juba vabariigi lõpuperioodil hakati proletaaridele riigi kulul tasuta vilja jagama. Keisririigi ajal sai selle korraldamisest Rooma linnavõimude üks tähtsaimaid ülesandeid. Vabakslastud olid end kas vabaksostnud või vabakslastud orjad
Sellele osutavad ka arusaamad, mis ulatuvad aastatuhandete taha. Usulised vähemused Paljudesse riikidesse jäid pärast kodusõdade lõppu usulised vähemused, näiteks hugenottideks kutsutud kalvinistid Prantsusmaal või katoliiklased Inglismaal. Usulisi vähemusi peeti ohuks riigi stabiilsusele ja julgeolekule, seetõttu tehti neile kõikvõimalikke kitsendusi, neil keelati oma jumalateenistusi pidada või sunniti neid usku vahetama. Ühe suure Euroopa usuvähemuse moodustastid juudid, kel polnud kusagil riigiusulistega võrdseid õigusi. Nad pidid elama eraldatud territooriumil getodes, ei tohtinud kinnisvara omandada ja maksid sageli kõrgemiad makse. Pille-Riin Valk ja Mona Leo 8.klass 2014
annaabi.ee 
