tekstikasutus (Berio võtab sõnad lahti häälikuteks, mida ta kasutab iseseisvate muusikaliste elementide ja struktuurikomponentidena). Häälikukasutusel tugines Luciano Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni loodud foneetilisele tähestikule, mis koonseb nn. kardinaalvokaalides, mis paigutatakse kahemõõtmelisse tabelisse, sekundaarsetest kardinaalvokaalidest ja konsonantidest. Vokaalteoste loomisel kasutab Berio esimese sammuna moodulteksti (lühike fraas, milles saab n-ö foneetiline materjalipak), nt teos ,,Sequenza III" (1966). Edasi tuletab Berio sellest materjalist foneetilise alfabeedi asusel, nn vokaalikette (sisuliselt on see liikumine mööda foneetilise alfabeedi häälikute tabelit). ,,Sequenza III"-s kasutab laulja ebatraditsioonilisi helitehnikaviise, nt pikad hingamiskahinad, sosinad, naer, kõla jne. Berio ise peab kõige ekperimentaalsemaks teoseks ,,Sinfoniat" (1969),
Ta ei ürita minevikutraditsioone lammutada. Ta kasutab muusika aluseks strukturalismi. Muusikaline semiootika. Ta tegi ka lavateoseid, mis ei ole ei ooper ega ballett, näiteks "opus Number Zoo". Esinejad loomakostüümides. Vokaalmuusika Uutmoodi tekstikasutus. Võtab sõnad lahti häälikuteks, mida kasutab iseseisvate struktuuriosadena. Sõnade tähendus kipub kaduma. Häälduses tugineb foneetikaalfabeedile. Vokaalteoste loomisel kasutab esimese sammuna moodulteksti ehk mingit lühikest fraasi, millest saab foneetiline materjalipank. Näiteks "Sequenza III". Teos on soololauljale. Laulja peab kasutaba ka ebatrasitsioonilisi hääle tekitamise viise. Kõige eksperimentaalsem vokaalteos "Sinfoniat". Postmodernismi tippteos. Kaheksa häält saadavad üksteisele silpe ja häälikuid, milest Marthin Luther Kingi nimi koosneb ja ainult lõpus laulavad enam vähem arusaadavalt välja. Kammermuusika Kõige tuntub teos "Sequenza I-XIV"
annaabi.ee 
