sümfooniatega võrreldes rohkem "absoluutse" muusika valdkonda. Ka see sümfoonia on kolmeosaline. Võrreldes Kuuenda sümfooniaga on Seitsmenda helikeel suuresti lihtsam. Tubin ise on öelnud, et ta soovis kirjutada võimalikult lihtsalt, aga samal ajal tungida ka atonaalsuse võimalustesse. Kaheksandas sümfoonias, mille valmimisaeg jääb aastatesse 1965-1966, on kasutatud suurt sümfooniaorkestrit, millele on lisatud karakterpillina tselesta. See teos on Eduard Tubina monumentaalsetest sümfooniatest viimane ja samas kõige ekspressionistlikum sümfoonia Eesti muusikas. 1961. aastal, pärast kodumaa külastust, tabas heliloojat sügav hingeline kriis, millest on ,,inspireeritud" kaheksas sümfoonia. Väliseestlased valasid Tubina üle solvangute ja pahameelega, sest tema kodumaa külastamist peeti leppimise ja koostöö märgiks võõrvõimuga. Sümfoonia on neljaosaline ning läbinisti valulik ja pessimistlik. 8
Kõigil kolmel alal on ta jätnud Euroopa muusikakultuuri arengusse silmapaistvad jäljed. Tema peamiseks loominguzanriks oli ooper. Kokku on ta neid kirjutanud 13. On veel kirjutanud ühe sümfoonia, kaheksa avamängu ning mõned marsid sümfooniaorkestrile, soolo- ja koorilaule jm. Wagneri isiksus oli vastuoluline ja äärmustesse kalduv. Nooruses oli ta tujukas ja isemeelne, kellele olid vastumeelsed süsteem, distsipliin ja tehnilised harjutused. Ta unistas suurtest tegudest, monumentaalsetest loomingulistest kontseptsioonidest. Elu keskperioodil käisid tal käsikäes vaimustuspuhangud, aineline puudus ja võlad. Ta oli kuulsusjanuline ja luksusearmastaja, enese ja oma kunsti imetleja. Kui ta 1875. aasta sügisel Viinis dirigeeris ooperit "Lohengrin", peatus ta hotellis "Imperial", kus ta armastanud hommikuti peegli ees seistes enesele öelda: "Richard, sa oled geenius!" Noorusaastad Dresdenis ja Leipzigis. 1813-1833
annaabi.ee 
