Sellel perioodil valmisid kunstniku ühed suurimad teosed ning sai teoks ka tema esimene kunstinäitus. Kaheaastase viibimise ajal Nuenenis valmis van Goghil suurel hulgal tindi- ja vesivärvimaale ning ligi 200 õlimaali. Kõvade absindijoomingute kõrvalt suutis ta ka keskenduda õppimisele ning lõpetas 1886. aasta jaanuaris Antwerpeni Kaunite Kunstide Kooli joonistamise ja maalimise eriala. Märtsis 1886 kolis van Gogh Pariisi, kus ta elas oma venna Theo korteris Montmartres. Pariisis olles tekkis tal suur huvi Jaapani Ukiyo-e laudparkettidele joonistatud piltide vastu, mida ta kogus kokku mitmetes sadades eksemplarides. Mitmeid kuid töötas van Gogh Cormoni stuudios ning sõbrunes oma kaasõpilastega nagu näiteks Émile Bernard, Louis Anquetin ja Henri de Toulouse-Lautrec. Varsti tekkisid vendade vahel konfliktid: 1886. aasta lõpus leidis Theo, et Vincentiga elamine on talumatu ning Vincent kolis Pariisi äärelinna Asnières'i. Novembris 1887
andis Pariisile tema kuulsuse kunstimetropolina; maalikunstnikud ja skulptorid üle maailma kogunesid sinna otsima rahvusvahelist karjääri. Seal oli pea 140 stuudiot, algelist ja räpast, kuid odavat. Talvel vastu aastat 1912 kolis sinna ka Chagall. Tema naabrite hulka kuulus mitmeid venelasi, seal hulgas Chaim Soutine, sihikindel ja tujukas ekstsentrik, ida juut nagu Chagallgi. Koos kolimisega toimus muutus ka Chagall-i töös: tal oli nüüd rohkem ruumi kui väikeses korteris Montmartres ning sai maalida suurematele lõuenditele. Paljud pildid, mis ta tegi ,,La Rouche's", kannavad aastat 1911, kuid kunstnik ei dateerinud neid maale koha peale valmimist. Kui ta seda hiljem tagasivaatavalt tegi, soovis ta pigem maalide kronoloogilise järjestuse segamini ajada. Isiklikel põhjustel grupeeris ta tööd kokku tsükliteks, mis ta hiljem mingi sisemise ajaplaani õhutusel, millel ei olnud mindagi pistmist tegeliku kalendriga, dateeris. See
annaabi.ee 
