armastus korra vastu, vajadus olla sõltumatu, vajadus, et temast lugu peetakse ja teda ära kuulatakse ning ka huvi nii tegelikkuse kui väljamõeldise vastu. Maria Montessori väitis, et need vajadused on universaalsed ega sõltu riigist, lapse soost, rassist või taustast. Ka tänapäeval pole need vajadused muutunud ja on niisama olulised ka praegu, nagu nad olid ka 1909, kui need esmakordselt esile toodi. Kogu elu möödus Maria Montessoril aktiivselt. Ka veel 80-aastasena pidas ta loenguid Norras ja Rootsis. Kõikidel reisidel saatis teda tema poeg Mario Montessori, kellest sai oma ema töö järgija. Maria Montessori pikk ja täielikult tööle pühendatud elu jõudis lõpule 6.mail 1952. aastal Hollandis, Noordwijkis. Ta maeti kohalikule väiksele katoliku kiriku kalmistule, kuhu on püstitatud ka tagasihoidlik mälestussammas. Aga olgem ausad tõeliseks edasiviivaks tööks
Samal ajal avasid Rooma võimud vaeste linnaosas laste maja (Casa dei Bambini), mida kutsuti juhtima Maria. Sellega avanes tal võimalus teostada ammune unistus töötada tervete lastega. Maria Montessori hakkas laste maja sisustama - annetuste, hulgas olid ka laste töövahendid värvipliiatsid, värvid, paberid. Raskusi oli õpetajate leidmisega, sest ükski hariduse saanud kasvataja ei nõustunud töötama niivõrd perspektiivitus kohas. Nii tuli Maria Montessoril kasutada pedagoogiliselt täiesti harimatuid inimesi: uksehoidja tütart, õmblejannat jt. Ta mõistis, et ükski koolitatud kasvataja ei suudaks nii rasketes tingimustes hakkama saada ning õpitu kasutamine ei oleks võimalik. Laste maja avati 6. jaanuaril 1907. aastal, Maria pidas avakõne, milles ennustas lastele uut tulevikku uue ajajärgu algust. (Maria's career...). Foto 1. Montessori kool 20. sajandi algul. 1907. a. oli Casa dei Bambibi kõikjal tuntud kui lastele mõeldud maja