Föderalistid toetasid seda, mida nad nimetasid "vabariigiks": laias laastus pidasid nad silmas süsteemi, mida meie nimetame esindusdemokraatiaks. Teisalt aga pooldasid mõned antiföderalistid osalevat demokraatia stiili ning seadsid föderalistide ette probleemi, kuidas kaitsta esindusdemokraatiat elektiivtüranniaks mandumise eest. Föderalistide peamine ettepanek selles osas oli võtta üle "võimude lahususe" idee, mis esineb John Locke'il ja Charles-Louis Secondat'l, parun de Montesquieul (1689-1755): nimetatud mõtlejate arvates tuleks valitsuse seadusandlikud, täidesaatvad ja kohtulikud funktsioonid asetada üksteisest sõltumatutesse kätesse. Teoorias tähendas see, et iga valitsusharu tegevust kontrolliksid kaks ülejäänut. Säärane süsteem kaitseks inimesi valitsejate kuritarvituste eest. Mill tunnistab, et võim tuleks hajutada üle riigi erinevate asutuste, seades sisse "kontrollid ja
arutlused. Tema arutlustest on kuulsaim 1734 ,,Arutlus roomlaste suuruse ja langemise põhjustest". Hiljem inglase kirjutatud 6-köiteline ajalugu. See on teos, mis on rajanud terve mõttesuuna langusfilosoofia. Tal on oma ajastu kontekstis oma tähendus. Teine teos on ,,Seaduste olemusest" 1748. Need 2 teost võtavadki kokku tema maailmavaate peamised jooned. Peamiseks tunnuseks ongi hoiak teoloogilise maailmatunnetuse vastu, mis on nii Montesquieul kui ka Voltaire'l tunda. Jacques Bossuet oli mees, kelle maailmavaade oli religioonikeskne (eelmise sajandi mees). Voltaire ja Montesquieu ajalugu pole jumalik, vaid inimese tasandil... Jätsid jumala kõrvale. Ütlesid, et Rooma riik ei langenud sellepärast, et jumal oleks selle ette määranud, vaid langes omaenda poliitilise arengu ja rahvusvahelise muutumise tõttu inimese tagajärjel. Teises traktaadis räägib seadustest et need on inimese päritolu
annaabi.ee 
