Toimub riigiks ühinemine. Allutatakse end suveräänile. Õe sisu ei otsusta mitte tõde, vaid autoriteet. Riik hoolitseb, et inimesed järgiksid loodusÕlikke põhimõtteid. Riik olevat inimese käitumise ainus mõõdupuu. Õe allikaks on valitseja teha, mis on loodusÕlik mõistusreegel. II. 2.10. Õ kui Õlik staatus Käsitlus mis vaatleb Õt kui PõhiSele põhinevat põhiÕt. J.Locke kujundab oma teooria tahtele põhineva positiivse Sandluse vaim. Talle vastandub Montesquieue, kes näeb Sandlikku, halduslikku ja kohtuvõimu lahus, suunates 5 Õe õigluse ideele, kus Õt tuleb käsitleda vastavalt õiglusele. Positiivselt Õelt ei saa oodata, et ta realiseeriks tegelikku õiglust vaid tuleb oodata, et ta sellele läheneks. II. 2.11. Õ kui “puhta mõistuse” väljendus
Vastuolud on sellise mahuka loomignu puhul loomulikud. Voltaire's pole näha revolutsionääri. Ta on lihtsalt radikaalne. Pigem on ta lakkamatult väljas inimõiguste eest. Kaitseb eesrindlike ideesid, vaba mõtlemist. Teda on paljud endale ka eeskujuks seadnud (järeltulijad, uued põlvkonnad). Standhal, Byron, Puskin jne on teda oluliseks pidanud. Ta tuleb kirjandusse sellise rokokooliku värsisepana. Sellisena, keda kritiseerib oma kirjades Montesquieue. Ta on kirjutanud ka luulet. Ta on olnud ka eeskujuks teisele suurmehele Goethele. Voltaire kritiseeris ka oma ajastu nähtusi. Tema kui valgustaja kujunevad vaated värssides. Kasutas eriti läkitust ja oodi. Ta oli oluline uuendaja (nagu ülemineku kirjanikud ikka). Toob värkseid tuuli vanadesse vormidesse. Paistavad silma ühiskondlikkus ja ?. Nt poeem loomulikest seadustest. Umbes samal ajal hakkas kirjutama ka teaduslik-publitsistlikke asju. Nende seast paistavad kirja eriti
annaabi.ee 
