uurimiseks. Pärast 1859. aastat hakkasid briti õpetlased, kellest siinkohal mainitagu vaid kindral Pitt-Rivers ja John Evans, leiutama skeeme esemevormide evolutsiooni kohta. See sai aluseks tüpoloogilise meetodi arengule, st esemete kronoloogilise või arengujärgnevuse põhisele järjestamisele. Hiljem täiendas seda uurimismetoodikat rootslane Oscar Montelius. Monteliusel oli ka suuri teeneid Euroopa muististe absoluutse kronoloogia rajamisel. Kõik see sai aluseks esiajaloo sellisele uurimisele, nagu seda tehakse veel praegugi, mõistagi toimusid hiljem mitmesugused arengud, ent sellest kõigest juba kunagi edaspidi. Järgnevalt juba esiajaloo perioodide juurde. Nagu öeldud, kasutatakse periodiseeringul jagamist tööriistade materjali järgi. Esimene periood on kiviaeg, pikim ajajärk esiajaloos. Kiviaeg jaguneb
6 kallal, mille keegi on varem välja kaevanud, kuid mille kallal pole varem uurimstööd teinud. Kui vana on muistis, on esimene küsimus. On vaja ese dateerida. Stratigraafiline meetod ehk kihtide järgi paikapanek, seda nimetatakse ka suhteliseks kronoloogiaks, mida allapool ese on, seda vanem. Tüpoloogiline meetod ehk esemete uurimine, esemed jaotatakse liikidesse. Liike võrreldatakse omavahel. Monteliusel õnnestus pronksaja pronksesemete tüpoloogia põhjal eristada Põhjamaade pronksajas kuus perioodi. Kasutatakse loodus ja täppisteaduste teooriat. Dendrokronoloogilise meetodiaga saad dateerida ehitise poole aastase täpsusega, aga tuleb leida hästi säilinud puupalk ja seda on harva leida. Aastas kasvab puule kaks ringi, hele ja tume. Vastavalt sellele, milline on olnud suvi ja milline talv, on nende ringide paksus suurem.
annaabi.ee 
