lunastuse, mis laienes kogu maailmale koos Jumala enda sekkumisega Jeesuses, ,,tehes seda üks kord kõikideks aegadeks ja kõikide jaoks".30 Kristlus saavutas oma täisjõu. 235. aastaks oli sellest saanud üks Rooma impeeriumi kõige tähtsamaid religioone. ,,Kristlased rääkisid nüüd ühtse usureegliga Suurest Kirikust, mis hoidus äärmuslusest ja ekstsentrilisusest. Ortodokssed teoloogid olid kuulutanud lindpriiks gnostikute, markionlaste ja montanistide pessimistlikud nägemused ja valinud kesktee". 31 Vältides müsteeriumikultust ja paindumatut askeetlust hakkas kristlus muutuma meelepäraseks väga paljudele. Samuti oli uus religioon vastuvõetav ka naistele, kuna selle pühakirjas oli õpetus, mis nõudis: ,,Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda.....Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast
kirjutatud, kuid see pidi temast põlvnema; samuti oli oluline, et neid tekste oldi teenistustel loetud järjepidevalt ja suureulatuslikult. Tänase kiriklike ametite süsteemi juured hakkasid domineerima teisel sajandil. Eristati kahte süsteemi: presbüterlikku ja piiskoplikku. Presbüter tähendab kreeka keeles vanemat, algkogudustes tekkisid karismaatilised juhtkujud teistest autoriteetsemad, vanemad ja jõukamad usklikud. Karismat hinnati kõrgelt montanistide seas ning see ei ole tänaseni usumaailmast kuhugi kadunud. Teine ja tuntum ametite süsteem on piiskoplik kord. Esile tõuseb episkopos ehk koguduse ülevaataja, tema kõrval teenis diakonos, kes tegutses kiriku rahaasjade ja hoolekandega. Erinevalt rooma süsteemist valiti piiskop terveks eluks, mitte tähtajaliseks perioodiks, piiskop on koguduse teenija, aga mitte roomalik äss. Teisel sajandil tekib ka rangem eristus õigest õpetusest ehk ortodoksiast ja valeõpetustest ehk hereesiatest
annaabi.ee 
